Kui sa lugesid mu blogi "Üldist" juttu, siis ehk sul jäi meelde, et ma otsustasin seda blogi hakata kirjutama seetõttu, et soovisin end kuskil välja elada. Kui ei, siis nüüd igal juhul tead. Varasemalt on olnud lihtsalt nii, et ma jonnin Facebook'is mõne lausega oma sõpradele, kuidas ma tahaks kiirust ületavatele autojuhtidele sitasti öelda või mõne rohkema lausega oma peikale, kuidas ma ei saa aru, mis on nende inimeste viga, kes prügi maha viskavad(olles ilmselt just mingit rõvedalt reostatud linnanurka näinud), aga nüüd ma tahan jonnida avalikult. Enne aga, kui ma mingil teemal sõna võtma hakkan, kopin ma sulle siia ühe loo, mille ma Facebook'is mõni aeg tagasi sõpradele jonnihoos kirjutasin.
Olen täheldanud, et aina rohkem tuttavaid, tuttavate-tuttavaid ja teisi noori, keda sotsiaalmeedias jälgin, on järsku, puutumata kokku Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialaga, hakanud blogijateks, vabakutselisteks ajakirjanikeks või lihtsalt pikkade arvamuslugude loojateks. Ja mul on väga hea meel, sest nii on ka minul julgus panna kirja kogu see tusk ja meelehärm, mille ma olen jätnud mõne artikli või Facebook’i postituse alla kommentaarina kirjutamata.
Üks asi on see, et mingisugune lumehelbekeste generatsiooni esindaja hakkab arvamust avaldama, kuid veel intrigeerivam on ilmselt see, et olen valinud teemaks veganluse. Kui nüüd sina, lugeja, oled omnivoor ja usud, et see on elu ainus tõde ja kõik veganid tuleks grupina kuhugi kaugele karjamaale maltsa sööma kihutada, siis ära hetkel kuhugi põgene- ma usun, et selles kirjatükis on kindlasti ainest, mille kohta saad hiljem (anonüümselt) mahlaseid kommentaare kirjutada.
Milles siis seisneb minu eelnimetatud tusk? Lühidalt öeldes inimeste kitsarinnalisuses ja eluaeg-on-nii-olnud-ja-räägitud-ning-nii-on-õige hoiakus. Ma ei kavatse pidada pikka moraali selle üle, kuidas massiivne loomsete saaduste tarbimine võib mõjuda negatiivselt inimese tervisele(etteruttavalt toonitan, et igasugune ületarbimine on halb ja kõike tuleks tarbida mõõdukalt), milline on loomatööstuse kahju meie loodusele või kui ebaõiglaselt koheldakse toiduks kasvatatavaid loomi või kuidas kõige selle juures on väga palju ebaeetilisi külgi. Minu soov on murda maha minu silmis rumalad (võlts)arusaamad ja loodetavasti kasvatada kasvõi grammike tolerantsust erinevate harjumustega inimeste vahel.
Rumal arusaam number üks: veganid haigestuvad kergemini ja neil on puudu igasugu vitamiinidest ja tervest mõistusest(viimane on hinnang ühe artikli alt leitud kommentaarist ja jah, ma olen selle koha pealt masohhist, et armastan end anonüümsete kommenteerijate totrustest vabatahtlikult närvi ajada, aga see on juba teine teema). Paljud kirjatükid täna ka puudutavad seda müüti, ent tahan ka oma sõna sekka öelda. Oma enda tervise näitel saan öelda, et see on totakas üldistus ja ma kohe ka korrigeerin antud väidet- üksluise toitumisega ja enese eest mitte hoolt kandvad inimesed haigestuvad kergemini ja neil on puudu igasugu vitamiinidest. Kui sa ei tea, milliseid toiduaineid tarbida, et sinu organismis oleks piisavalt kaltsiumit, siis ega ei ole mingit vahet, kas oled vegan või omnivoor. Ja kui sa oled taimetoitlane, kes oma menüüst lihtsalt liha välja jätab ega seda millegagi asenda, oled sa samuti natuke rumal. Niisiis järgneb näide minu kujul. Segatoitlasena oli minu õhtusöök umbes selline: 50% kartul, 40% liha, 10% salatit. Ja nii päevast päeva ning tulemusena oli mul magneesiumi ja raua defitsiit. Ma küll üritan mitte teha mingeid üldistusi, aga ma arvan, et suur osa meie elanikkonnast nii toitubki. Täna on minu õhtusöök aga palju-palju mitmekesisem- erinevad kaunviljad, palju erinevaid juurvilju ja puuvilju, täisteravilju, pähkleid-seemneid, supertoite jne. Ja minu verenäidud on ideaalses korras. Puhtalt seetõttu, et pöördudes taimetoidu ja edasi veganluse usku, hakkasin ma ka rohkem mõtlema sellele, mida ma täpsemini söön. Mis puutub üldisesse tervisesse ja sellesse, kui palju ma talviti külmetushaigusi põen, siis erilist vahet pole. Seda võrdlust saame pidada tuttavatega mõnekümne aasta pärast, kui kimbutada võivad juba raskemad haigused.
Rumal arusaam number kaks: inimene on terve elu olnud kõigesööja ja seega on veganlus söömis-/ psüühikahäire või lihtsalt üks viis moega kaasas käia. Netikommentaatorite kirjutiste tulihingelise fännina saan öelda, et inimesed tõesti arvavad nii. Ka selle arvamuse tahan ma ümber lükata, sest oma käitumist hinnates ei taha ma end küll vaimselt haige inimese nimistusse kirjutada. Vähemalt mitte oma toitumiseelistuste tõttu. Mina jätsin oma menüüst liha välja puhtalt seetõttu, et mulle enam ei maitsenud muu liha, kui kana, ning iga päev kana söömine tüütas samuti lõpuks ära. Lisaks ei ole ma kunagi söönud mereande ega joonud lehmapiima, sest need pole mulle lihtsalt absoluutselt maitsenud. Vahele mainin ära, et valgu puudust ei ole mul kunagi olnud ning olen saanud ja saan siiani taimsed valgud kätte igalt poolt mujalt, kui lihast, kuhu need on jõudnud tänu sellele, et lehm maltsa sööb. Tulles tagasi minu katsetuse juurde jätta menüüst välja liha, siis see oli kerge. Esialgu möödus nädal, siis juba kuu ning siis juba märkasin teatud positiivseid muutusi ning tagasipöördumine tundus jabur. Täna on minu toitumiseelistuse põhjusele muidugi lisandunud ka keskkondlikud ja eetilised põhjused, aga minu silmis mind sel põhjusel mistahes häirega inimeseks tembeldada on natuke ebaviisakas.
Oleme ikka sõbrad edasi number üks: lihasööja, palun ära kritiseeri veganit, kuna ta ei söö liha ja vegan, ära sina kritiseeri ka lihasööjat. Jah, mina isiklikult vahel teen sõprade seltsis nalju lihasööjate suunas, aga lõpuks on igal inimesel õigus teha oma otsuseid. Jah, igas naljas on terake tõtt ja ma väga sooviks kuidagi lihasööjaid panna mõtlema nii, nagu mina, aga ma ei ütle nende kohta mitte midagi halba. Vegan, kes sa seda loed ja mõtled, et see on absurd ja kuidas küll saab tolereerida mõrtsukaid.. noh, sa olid ise ka samasugune kunagi. See on tõepoolest minu südamesoov, et inimesed hooliksid nii oma tervisest kui ka neid ümbritsevast loodusest ja loomadest, ei elaks ainult hetkes, vaid mõtleks ka enda ning lastelaste tulevikule, ent selle mõtlemiseni jõuab siiski igaüks oma tahte ja nõuga. Siinjuures veidi noomin oma mõttekaaslaseid, kes lihasööjaid mõneti solvavad või nagu veganluse misjonärid oma usku teistele peale suruvad. See on mõttetu tuuleveskitega võitlemine. Ma nägin lihasööjana mitmeid ja mitmeid videoid piinatud loomadest, ent ma lihtsalt scrollisin neist mööda. Täna aga proovin ma teistele näidata, kui maitsev taimne toitumine on ja kui vinge on jätkusuutlik eluviis ja heas usus arvan, et see toimib paremini.
Oleme ikka sõbrad edasi number kahte või veel vähem number kolme ma kirja ei oska panna, sest kõige suurem mõte, mida edastada soovisin, ongi eelnevas lõigus kirjas. Kõik see siin on minu arvamus ja ma ei proovi üldse väita, et minul on õigus. Võibolla olen ma naiivne, aga seda kompotti pani kirjutama minu lihtne soov, et me võiksime teineteise vastu vähem vaenulikud ja rohkem aktsepteerivad olla. Kui see aga läbi ei lähe, olen saanud ma end vähemalt tühjaks kirjutada ning seda mitte kuskil kommentaariumis, kus minu kirjutis toimiks vaid kui õli tulle viskamine.
Tänan, et võtsid vaevaks lõpuni lugeda. Kuulmiseni!
