,,Näita mulle ka, kui midagi head leiad.” – lause, mis võib kõlada nii minu kui ka Lauri suust. Ja mis tegelikult kõlabki, umbes vähemalt kord nädalas, kui üks meist mõnel kinnisvaraportaalil kodusid läbi lappab. Ka selle postitusega läks rohkem aega, kui ma planeerisin, sest iga kord, kui postituse avasin, tuli pähe, et vaataks õige, mis seis kinnisvaraturul on. Äkki meie tulevase kodu kuulutus laeti just nüüd ja praegu üles? Ma tõepoolest käin ja uuendan otsinguid lootuses see meie oma kodu leida, aga seni ei ole see õige veel ette jäänud.
Täna me elame üürikas. See korter ei oleks tavapäraselt minu esimene valik, sest ta on natukene väsinud ning ka remont ei ole just minu maitse järgi, aga kõik vajalik on olemas ja töötab, nagu peab. Eelmised üürikodud olid meil kas uues majas või ägeda disainiga ja võibolla ka Instagramis kenamad vaadata, aga mis siin salata, ka omajagu kallimad. Elus aga on asjad niimoodi sünkroonis, et kui meil hakkas vaikselt ketrama peas mõte iseenda oma kallist, armsast kodust, siis eelmine korteriomanik soovis järsku oma kodu müüki panna ja me pidime endale uue üürika leidma. Natukese kaalumise järel otsisime seekord hoopis üürikodu, mis oleks võimalikult soodne, et saaksime “üle jäänud” raha oma päris enda kodu ostuks kõrvale panna. Ja nii me siis seadsime end seekord üles Mustamäe paneelmaja korteris.
Meil on aga plaan ja ma loodan, et see plaan peab ka paika ning see armas Mustaka korter on meie viimane üürikodu. Selle aasta rahaliseks eesmärgiks sai ju seatud kodu ostmiseks vajaliku sissemaksu kogumine ja tegelikult ka kodu ost võiks 2020. aasta sisse jääda. Jubedalt ihkame juba oma koju. Aga milline see meie kodu siis on? Mingit aega oli see lihtsalt unistus ilma kindla visioonita. On ta uus kaasaegne korter või kõpitsemist vajav maakodu? Ja kuhu me oma kodu tahame? Kas kuhugi Tallinna äärde või leiame võimaluse, kuidas saame ka Tallinnata raha teenitud ning läheme kuhugi sügavale ja kaugele maale-maale ära? Või oota, äkki oleks hoopis mõistlikum nii, et ostame omale linna korteri, kannatame veel mingisugune 5 aastat linnaelu ja kogume veel raha ning alles siis ostame (maale) maja? Ma kujutan ette, et sellised diskussioonid peavad ära pidama kõik esimese kodu ostjad.
Kui osta korter, see üürile anda ning siis maja osta, kas see võiks olla rahaliselt kuidagi mõistlikum variant? Võibolla, võibolla mitte ning ausalt öeldes ei ole me ka seda lähemalt uurinud. Aga me oleme Lauriga ikka pigem sellised kärsitu loomuga tegelased ja täna meil on tunne, et me ei kannata üle aasta enam korteriseinte vahel elada ja selgeks sai see, et meie tahame omale maja. Küll Tallinna lähedale, aga paika, millel oleks pisike maa hõng küljes. Meil on juba tekkinud nii palju mõtteid ja kujutluspilte sellest, milline meie päris esimene oma kodu välja võiks näha ja mida me kõike seal teha võiksime. Aiamaa ja peenrad-põõsad, puutöökoda Laurile ja meisterdamisnurk mulle. Kõik selleks, et saaksime võimalikult palju ise ära teha, toidukraamist mööbli ja keraamikani välja. Oi, kus siis oleks sulle säästmisest rääkida!
Aga me ei taha uut maja. Me tahame maja, mil on sees hing, maja, mis räägib lugusid. Ta võiks olla selline, kus on korralik kanalisatsioon ja elektrisüsteem, aknad ja katus, toimiv dušš ja kööginurk, aga samas selline, mis ootab, et ma hakkaks akutrelli ja naelapüstoliga möllama. Pean tõdema, et ma ei ole kumbagi kunagi kasutanud, aga oh sa poiss, kus ma tahan remontima ja mööblit restaureerima hakata! (Mul on juba 3 tooli, taburet ja kapikene ootamas.) Ideaalis on maja ise ühekordne, 100+ ruutmeetrit ning 3-4 magamistoa ja saunaga. Kõrvalhooned on vaid boonuseks. Arvesta juurde asjaolu, et otsime maja Harjumaale ja see, et majaga peaks tulema kaasa omajagu suur maalapp, et me kõik oma juurikapõllud ära saaksime mahutada, ning ehk oskad aimata, milline peaks olema meie eelarve.
Mõned vestlused on ka erinevate pankade ja oma rahakotiga olnud ning tundub, et meie visioon ei ole kuigi utoopiline. Viimatine üürikodu vahetamine oli esimene samm, mil hakkasime raha kõrvale panema ning teist sammu aitas astuda Kogumispäevik ning me hakkasime raha kokkuhoiule laiemat tähelepanu pöörama. Ma koostan nädalamenüüsid, et hoida kokku toidukuludelt, kaalun iga “argipäevaostu” hoolikamalt, kui varem ja nüüd tänu karantiinile ei šoppa ka igast kodusisustusnänni. Raha säästmine ei ole kuigi keeruline seni olnud, vastupidi, oleme eesmärke ületanud. Lisaks olen tänu sellele palju loovam ja proovin leida lahendusi isetegemisteks ehk siis lillepoti ostmise asemel proovin selle kuidagi ise toredasti oma kätukestega valmis vorpida, lauamängu joonistan ise ja ka kodukeemiat plaanin ise tegema hakata. Igalt poolt natuke kokkuhoidu ja samas on tulemus armsam ja omanäolisem või isegi keskkonnasäästlikum. Ja me oleme Lauriga sellega arvestanud, et me putitamegi seda maja tasapisi samm sammu haaval enda omaks. Aastatega, tasa ja targu. Armastusega.
Samas vaatamata kõikidele unistustele ja seatud plaanidele proovin ma olla valmis ootamatusteks. Kes teab, äkki kukub mulle sülle mõne kadunud vanaonu majake Aasias ja meil tekib võimalus hoopis sinna kolida(mis on väga vähetõenäoline, aga samuti kena unistus)? Või peame kodu ostuga lihtsalt ootama, sest praegune viirusest tingitud olukord üllatab meid kuidagi ja keerab plaanid pea peale? Tegelikult paneb see praegu mõtlema, et peaks pankadega taaskord suhtlust looma ja uurima, kuidas tänane olukord laenutingimusi mõjutab või ei mõjuta. Kas pank näeb minu töökohta “turvalisena”? Ja kas praegu on üldse tark kodu osta või äkki tuleb oodata, sest kinnisvaraturul on oodata muutusi?
Kui sul on vastused, siis palun jaga neid minuga. Ja kui sa tead seda maja, mida ma ennist kirjeldasin ja oma koduna ette kujutasin, siis jaga ka seda minuga. Aitäh ja kniks! Kuulmiseni.
*Postitus sündis koostöös Kogumispäevikuga.
