Eelmises postituses rääkisin ma sellest, et olen väsinud. Kes lugenud ei ole, siis pikem jutt lühidalt on see, et ei, mul ei ole rauapuudust, vaid olen töötamise kõrvalt juba pikka aega unustanud päriselt puhata. Kuna pikem puhkus, mil tõesti end tööst ja tegemistest täielikult välja plaanin lülitada, on alles ees, tegin ma endaga kokkuleppe, et seni proovin end turgutada mini-puhkuste ja keskkonnavahetusega. Selles valguses planeerisin endale ja kolmele sõbrannale üheöise spaakülastuse Tallink Spa & Conference hotellis, mis täitis tegelikult nii minipuhkuse kui ka keskkonnavahetuse rolli ning mõjus seejuures igatepidi päris tervislikult.
Kujuta ette, et meie elu toetub erinevatele tasakaalusammastele. Meil on seal muuhulgas sõprussuhted ja füüsiline ning vaimne tervis. Meie ülesanne on hinnata, kas me pühendame nendele sammastele piisavalt aega ja vajadusel peame selle hinnangu põhjal tegema mingeid muudatusi. Mina näiteks tunnen, et nimetatud kolmele sambale pole ma viimasel ajal piisavalt tähelepanu andnud. Või noh, sain tegelikult sellest aru pigem pühapäevaks, mil tundsin, et olen kõiki neid kolme tugevdanud. See puhkus ei aidanud mul küll sügavast väsimuse august välja ronida, sest mõistsin veelgi tugevamini, kuidas vajan pikemalt ja rohkem mingite punktidega oma elus tegeleda, ent ma tundsin, et olen sellegipoolest mingisuguse lisaenergiaga laetud (mis kusjuures kujunes väga vajalikuks, sest ees oli tulemas tavapärasest väsitavam töönädal).
Suurim energiageneraator sel puhkusel oli ilmselt just keskkonnavahetus. Ma sain hetkeks välja igapäevasest rutiinist. Sain vahelduseks koduseinte vahelt minema ja üle pika oma sõbrannadega kokku ning ööunest hommikusöögini toimus kõik tavapäraselt veidi erinevalt. Oli tõeliselt rahustav lahkuda magamistoast mureta, et selja taha on jäänud väikene segadus ning nauditav minna sööma teadmisega, et saan süüa nii mitmeid erinevaid asju, mille juures on minu ainsaks ülesandeks vaid toidu taldrikule tõstmine. Ei pea ma muretsema ei tegemata voodi ega söögitegemise või sellele järgneva nõudepesu pärast. Ja kui vabastavad ja värskendavad olid vestlused sõbrannadega! Ma ei saagi aru, miks vahel argielul niivõrd vahele lasen trügida, et unustan sõbrannadega kokkusaamise.
Me saime kokku laupäeval kell 14. Kirjutasime end kärmelt tubadesse sisse, et saaksime kohe eelnevalt viisakusest jalga pandud teksad vahetada dresside vastu. Olin valinud meile 2 kaheinimese premium klassi tuba. Noh, klassika. Kaks eraldi voodit, telekas, minibaar ja dušiga vannituba. Tuba, kus mina end sisse seadsin, oli sisenedes kena soe ja puhas. Nii mõnus vaheldus kodule, mil vaatamata sellele, et sa sekund tagasi tolmu võtsid, ikka Ruudi karvad igalt poolt vastu lehvitavad. Dress jalas ja pusa seljas, kogunesime teises toas, et edasisi plaane arutada. Taustal kõlas mingi muusikakanali üksluine tiks ning edasiste plaanide seadmise asemel olime end kuidagi kaotanud pehmele voodile, jagades teineteisega totraid naljavideoid internetis. Juba praegu ideaalselt alanud puhkus – ei mingeid plaane, lihtsalt omasoodu kulgemine.
Ühel hetkel tuli aga kark alla ajada, sest kõigil meist olid erilised isud, mida hotelli juustuvaagen täita poleks saanud. Kes tahtis poelettidele tulnud esimesi mandariine, kes värsket porgandit, kes mingit konkreetset sinihallitusjuustu. Selge oli, et peame minema poodi, et endale spetsiaalne snäkilaud valmis teha. Kahtlustanud, et nii asi läheb, olin ma tõelise perenaisena kodust vaagna ja noa kaasa haaranud. Mugavus ennekõike ja lisaks olen ma tegelikult tänaseni selline argpüks, kes teenindajatelt väga abi paluda ei taha ja kuskilt hotelli baarist või restoranist nõude küsimine oleks ikka ääretult keeruline eneseületus olnud. Niisiis käisime me kõrvalolevas Nautica keskuse Rimis, ostsime kokku rohkem ja veel, kui esialgsed isud ähvardasid ning võisime tuppa naastes endale mõnusa olemise korraldada. Suud juba tasapisi vahutasid erinevatest vestlustest ning tasakaalusammaste augud aina täitusid. Ning kui bikiinivorm sai asendunud toidust punnis kõhtudega, oli aeg vaadata üle spaa.
Olgugi, et olukord maailmas on, nagu ta on, oli spaa ikkagi rahvast täis. Esimese hooga ma korraks krimpsutasin nina, sest miskipärast osa minust arvas, et ma broneerisin endale ja sõbrannadele terve spaa privaatseks kasutuseks, kuid lasin sel emotsioonil kiirelt mööduda, mõistes, et on ka teisi inimesi, kes on soovinud lihtsalt lõõgastuma tulla. Sellest arusaamast alates polnud muud, kui nauding. Eriti nautisin ma Soome sauna ja välibasseini. Ja eriti nautisin ma neid just selles järjekorras. Enda teadmatagi oli Soome saun täpselt see, mida mu keha oli pikalt igatsenud. Temperatuur oli nii täpipealt õige. Mõnus kuumus vabastas pingeid mu kehas ja kui veel kuuma kehaga edasi minna basseini ja siis kardinate vahelt välibasseini supsata... Oh sa mu meie. Milline vabanemine! Sõbrannad võiksid ilmselt kinnitada, et ma ütlesin õues veedetud aja jooksul vähemalt 5x, kui kuradi mõnus mul too hetk oli. Muidugi ei jäänud vahele ka vestlusring mullivannis või lebotamine basseini ääres vesivooditel (nimetan selleks neid n-ö lamamistoole, mis vee sees on). Puhas nauding naudingu otsa.
Kõike seda tegime me mitu tiiru, kuniks soolikad ja magu endast korinaga märku hakkasid andma. Basseinide ja saunade vahet pendeldamine oli ilmselt eelnevad juurikad ja juustud energiaks ära kasutanud, sest nüüd oli meil järsku kõigil peas uus ja ainus soov – sushi. Meil ei olnud planeeritud ühtegi protseduuri, sest teada oli, et meil on nii paljust teineteisega rääkida, et see oleks meilt asjatult aega röövinud. Kindlasti järgmine kord tahan spaapuhkusele lisada mõne massaaži, aga seda siis ilmselt spaad Lauriga külastades, mil sellest saaks midagi romantilist välja voolida. Sõbrannadega aga. Sõbrannadega täitis meie vajadused tavalised spaamõnud, maitsev toit ning teineteisega jagatud mõtted. Need tunnid sõbrannade seltsis õpetasid mulle uskumatult palju nii enda kui ka teiste inimeste kohta. Meil oli nii valgustavaid, silmiavavaid jutuajamisi, mida ilmselt niisama kohvikulaua taga rääkinud ei oleks.
Juttu jagus meil terveks päevaks ja ka pikkade öötundideni. Muljetasime, kirusime, nõustasime. Pläkutasime olmeteemadel kui ka rääkisime rohkem endi sisemaailmast, muredest, unistustest. Klattisime omavahelisi hõõrdumisi, ent samas taasavastasime oma sõprust. Rääkisime teemadel, mida me varem pole puudutanud ning avastasime omavahelisi sarnasusi, mida poleks osanud oodata. Isegi, kui mingitel teemadel, mida sel õhtul puudutasime, saan rääkida avameelselt ka Lauriga ning seda tihtilugu ka teengi, oli kuidagi väga värskendav ja tõeliselt meeldiv seda üle pika aja sõbrannadega teha. Niivõrd meeldiv, et kui ma tavaliselt hakkan väsima selline 21-22 aeg, siis sel õhtul hakkasid esimesed uneilmingud tulema kella 2 aeg öösel, mil me end lõpuks ise magama ajasime, et hommikul värske ja viisakana hommikusöögilauda jõuda.
Hommik jätkus samas vaimus – mõnusalt. Olgugi, et olime uinunud hilisel kellaajal, olime end nii puhtaks rääkinud, et ka uni ei saanud olla muud, kui sügav ja värskendav. Ärkasime äratuskellata, saanud energiavaru täis tavapärase 8 tunni asemel 6-tunnise unega. Viskasime selga taas mugavad hõlstid, varba otsa plätud ja sibasime hommikusöögile. Seda osa olin oodanud pikisilmi. Kui ma muidu propageerin täistaimetoitlust ning meie kodus ei ole muna olnud juba mitu aastat, siis mingitel hetkedel on mul oma traditsioonid ja alistun isudele ning ilastava lõuaga lootsin ma ka seekord leida muu valiku hulgast oma hotelli hommikusöökide vaieldamatu lemmiku – munavõi. Ma ei pidanud pettuma. Lisaks munavõi võikudele poputasin ma oma kõhtu hummuse võiku, puuviljasalati, müsli ja teega. Sain müslile lisada kaerapiima ning enda rõõmuks leidsin ka lahtise tee. Pisikesed võidud, mis tegid suuresti rõõmu ja olid kirsiks tordil kogu eelnenud spaapuhkusele.
Kui esialgne mõte oli, et peale hommikusööki lipsame veelkord spaasse, siis reaalsus oli teine. Olime end taaskord ümmargusteks söönud ning ainuõige otsus tundus see hetk minna lihtsalt oma tubadesse ja tõmmata viimased sügavad hingetõmbed enne tavarutiini naasmist. Viimased tunnid ma lebasin vaikuses voodis, sirvides mõtetes möödunud päeva mälestusi. See puhkus oli mulle nii vajalik. Nii selleks, et mõista, et mu keha vajab vahepeal poputust, kui ka selleks, et mõista, et vahel võib teistega oma sisemaailma jagamine väga avaralt silmi avada. See õpetas mulle nii palju minu enda kui ka mind ümbritseva kohta. Mul olid tõesti kenad 22 tundi ja mul on hea meel, et sain need veeta siinsamas Tallinnas, kodust kiviviske kaugusel. Aitäh, Tallink, et võõrustasid.
*Postitus sündis koostöös Tallink Spa & Conference Hotel'iga.
