Ma olen juba 14 päeva püüdnud end tagasi tavalisse kodu-kontor-kodu rutiini seada ja tunnistada endale asjaolu, et ma ei ole enam maalilisel Illiku laiul, kus mul oli vaba graafik ja suur valik tegevusi, mis mulle reaalselt naudingut pakuvad. Aga I Land Sound on tänaseks siiski läbi ja it is about time teha tagasivaade sellele 09.07-14.07 kestnud nädalale.
Kes ei tea, siis mul oli sel aastal võimalus osaleda I Land Sound festivalil: n-ö vabatahtliku ja ka külastajana. Ma eelmisel kahel aastal ei ole käinud, sest üldiselt ma ei ole väga festivali inimene– ma väsin varakult ära ega jaksa mitu päeva ka alkoholi tarbida, et see peomeeleolu kätte saada. Aga sel aastal pakuti mulle varianti tulla kohapeale vaatama ja seda ka oma jälgijatega jagada, kuidas õnnestub I Land Sound'i kõrvalprojekt I Land Green ehk milliseid samme antud festival on teinud selleks, et olla jätkusuutlikud. Ma olin täiega teemas, kui lugesin, mis neil plaanis on, ja saatsin kohe raamatupidajale puhkuseavalduse. Ja nüüd ma saan öelda, et minek I Land'ile oli üks otsuseid mu elus, mille eest ma teen omale suure pai, sest: number üks– ma sain super laheda kogemuse, number kaks– ma sain end täiega proovile panna ja number kolm– ma valisin see suvi rohelise festivali.
Külastajatele avati väravad neljapäeval, aga kuna mina olin omale juba terve nädala vabaks võtnud ning Lauri oli omale terve nädala tööd täis planeerinud, läksin ma juba teisipäeva varahommikul Saaremaa bussile. Mul oli kaasas telk, magamiskott, seljakotitäis riideid ja sületäis elevust. Ma olin juba pikalt enne festivali kuidagi ootusärevuses. Ootus sellest, et ma saan pikalt jälle puude vahel ööbida ja puhata ja asju omas tempos teha, ning ärevus sellest, et ma teen seda kõike ja lisaks veel uusigi asju üksi, ilma Laurita. Orissaares bussilt väljudes olin ma aga kohe zen'is. Kõik pseudoprobleemid ja hirmud olid kuskile varju jäänud, tuju oli hea ja ma olin valmis tegutsema. Ma jõudsin umbes lõuna aegu ning juba selle esimese lõunaga ma olin müüdud ja armastasin I Land Soundi.
Tallinnast oli kohale tulnud mulle(ja okei teistele ka) lõunat tegema Vegan Inspiratsioon. Mingil kummalisel kombel ei ole ma neid veel linnas külastanud, aga täiesti pekkis, kui hea maitseelamuse ma sain! Selline veidi vürtsikas mahlane tomatine oa-läätsepada igasugu maitseainete ja muude juurikatega. See oli nii maitseküllane! Ja iga vabatahtlik, kes endale mujalt hamba alla midagi sebinud ei olnud, sõi seda koos minuga, sest lihaga alternatiivi tookord ei pakutud. Aga söödi. Ja kiideti! Ja minul sees mingisugune punaste sarvedega susserdis hõõrus käsi kokku ja "mwhahahaha" saatel mõtles, et okei, asjad ikkagi on muutuses siin maailmas. Selline pisike asi, nagu kõigile vegan toidu pakkumine, sütitas minus mingisuguse optimismi ja positiivse energia ja ma tahtsin juba teada, mida sel festivalil mulle veel näidata on, sest see on küll festival, mis liigub õiges suunas ja teeb ka tavalisele inimesele silmad ette.
I Land Sound is all about re-use ehk ta proovib igas võimalikus punktis rakendada taaskasutust. Esimestel päevadel ma olin siin-seal abiks ja nägin oma silmaga, kuidas dekoratsioonid valmisid, nõude ja topside vahetuspunktid kerkisid ja prügikonteinerid sildid külge said. Vanadest ustest söögilauad, multifunktsionaalsed tossupaelad rataste dekoratsioonide ja siltide kinnitustena, toolidest skulptuur ja nii palju muud, mida tuleks ise avastada. Nõudepesuputka oli muidugi mu lemmik, sest et sinna panin ma ise ühe killukese oma südamest, kui ma tossupaela otsa aetud vana kardinat esimest korda haamrit kasutades naelaga seina tagusin ja plaadiliimiga keraamilisi nõusid seinale kinnitasin. Ja muidugi ka seetõttu, et nõudepesupunkt tähendas seda, et kui sul peo ajal kõtu tühjaks läheb, võtad sa omale kõigepealt päris taldriku, siis toidu, siis viskad jäägid toidujäätmete hulka ja viid oma musta taldriku pessu. Ainuüksi minu pealt hoiti ära 7 ühekordset taldrikut, nuga ja kahvlit. See teeb 21 ühekordset tarvikut. Lisame topsid, plus 8, mis teeb kokku juba 29. Korrutada see nüüd 5000 külastajaga ja saame 145,000 ühekordset nõud. Jällegi metsikud numbrid minu arust.
Nii, mis ma siis veel ära tegin? Või noh, mida I Land ära tegi, mille ma tahaks oma nimele kirjutada? Näiteks rattad telkla ja festivali vahet sõitmiseks. Rattad olid täiega lahe ja lihtne idee, millele ma sellegipoolest ise tulla ei oleks osanud. Nimelt koguti kokku kuskil 20-30 vana rattalogu, mis värviti ära ja nii said külastajad keskkonnasõbralikult telklasse vurada. Kusjuures igal pool disainis kasutati ka värvi-/laojääke või anti uus elu eelmise aasta disainielementidele– jällegi läbimõeldud. Niisiis, päev enne avapauku leidsin ka mina aja ühe ratta ära värvimiseks. See oli nii rahustav tegevus, sest enne seda jooksin ma ühest kohast teise ja proovisin end viie erineva koha vahel ära jagada, et ikka igal pool kedagi natukene aidata. Seega, kui ma oma tavapärase 5000 sammu asemel 20,000 tegin, oli ratta spreitamine õhtu viimaseks tegevuseks nagu rusikas silmaauku. Plus see tasus igatepidi täiega ära, sest ma leidsin mitmel korral vajaduse selle ratta kasutamiseks. Ja tundus, et seda võimalust kasutasid ka teised meeleldi ära.
Neljapäeval, mõned tunnid enne väravate avanemist, jooksin ma ikka ringi ja proovisin aidata seal, kui sain. Näiteks aitasin kleepida suurtele prügikonteineritele sorteerimisjuhiseid ja manasin toreda vaatepildi, tarides neid punktist A punkti B, pisike, nagu ma olen. Mulle tundus see sorteerimise värk sealolles nii tavaline ja loogiline, aga alles nüüd ma mõtlen sellele, et tavaline on tegelikult nähtus uputavatest olmeprügi konteineritest, laiaks tammutud plasttopsidest ja suitsukonidest. Ma küll pidin paar silma riivavat pakendit ühest prügikastist teise tõstma, sest meid ei olegi kunagi korralikult prügi sorteerima õpetatud( ja see eksimine on täiesti okei), aga ma ei leidnud maast mitte kordagi prügi. Seega põhimõtteliselt olin ma tulnud oma ideaalkeskkonda, kus ühinevad puhas loodus, head inimesed, maitsev toit ja jätkusuutlikkus. Ja seda kõike ma saingi järgnevad neli päeva nautida, sest väravate avanemisega algas mul täielik puhkus.
Nagu ma ennist mainisin, siis minu pidutsemised on vaatamata minu noorele eale juba peetud ning ma otsustasin seekord hoopis festivali päevase kava kasuks ja mõtlesin, et selle õhtuse tantsimise võin ma siis laupäeval üle proovida. Täiesti 110% soovitan, kui selline võimalus muidugi on. Minu päevad olid umbes sellised, et ma ärkasin hommikul enne 9t, siis sõin hommikust ja käisin joogas. See, et ma üldse tundmatute inimestega midagi sellist teen, näitab juba seda, kui vabaks Saaremaa mind muutis. Peale joogat hõljusin ma lihtsalt platsil ringi, ja hellitasin oma kõhtu Krimchi friikate ja Chai'ga. Ja käisin ka saunas ja ületasin oma hirmu ning sulpsasin karastuseks läbipaistmatusse vette. Nautimist oli lõputult. Muuhulgas kummardus imelistele töötubadele, kuhu ma hetkeks jõudsin või jõuda oleks tahtnud: recycle deko töötuba, unenäopüüdjad, loeng uimastitest, sup loojangumatk, t-särgi uus elu, loeng zero waste, laat ja hinge helid. Ja aitäh Majestim, MHKL ja Jozels, kelle kuulamiseks ma siiski laupäeval energiat leidsin. Te panite mu südame mõnusasti põksuma.
Tegelikult ma ei tahaks I Land Soundi festivaliks nimetada, sest selle sõnaga seostub mul tihti selline teatav räpasus, lärm ja rahvamass. I Land Sound on hoopis kooslus puhtusest, nii prügist kui ka aura poolest, muusika eesmärk on sind viia rännakule ja kõik inimesed on ühel positiivsel lainel. Ma ütlen hoopis, et see on sanatoorium, sest nädal aega Illikul ravis mind paremini, kui kolm nädalat Balil ja ma vist tahan hoopis Saaremaale kolida nüüd.
Mul oli tõesti mõnus. Aitäh!
P.S lisalugemist saad 3X ISE blogist.
