MUL ON ÜKS UNISTUS

Mul on üks unistus. Või noh, tegelikult on neid omajagu, mitte vaid üks, aga nad kõik koos teeksid nii magusa kompoti. Seega me peame neid ühe tervikuna võtma. Üldsegi! Pikka aega mul ei olnud sellist unistust või sihti, mille poole pürgida ja kuna praegu mulle tundub, et ma hakkan sotti saama sellest, kuidas mulle reaalselt meeldiks elada, siis ma tahan panna kirja kõik oma metsikuimad soovid ja kirevaimad kujutluspildid tulevikust. Lisaks ma lugesin kuskilt, et inimesi, kes oma eesmärke üles kirjutavad, saadab 80% suurem edu ja kurat, ma nii väga tahan seda elu, mida ma kohe sulle kirjeldama hakkan.


Kell on 5:30 ja ma ärkan täiesti vabatahtlikult, ilma äratuskella või selleta üles, et mõni põngerjas teises toas nuttu teeb. Ma lihtsalt ei taha pikemalt magada, sest mul on nii hull elevus kogu ees ootava päeva ees, et ma ei taha ühtegi üleliigset minutit unel röövida lasta. Ma olen oma armsas pisikeses kodus, rahus, metsa embuses. Toas hõljub aknast tuppa kandunud männipuude hõng ning heliseb tervitav lindude laul. Ma proovin võimalikult vaikselt voodist välja ronida, et mitte Laurit äratada, ning tõmban endale selga mõne laiema t-särgi ja püksid, varba otsa lemmikud sussid ja siban ruttu terrassile, et tõmmata sügavalt kopsudesse kogu ümbritsevat loodust. Ma teen omale tassikese võluteed ning sean sammud oma armsasse nurgakesse aias, kus ma pea iga hommik algavat päeva tervitan. Sussid olen ma jätnud juba maha, sest ma olen siiski looduslaps, kes soovib maa energiat endasse talletada, ning tee peal nopin ma omale põõsast peotäie mustsõstraid. Ma olen paradiisis ja ma ei tahaks olla praegu mitte kuskil mujal!


Meil on nii tore kodu! Ta on pisike ja kollane(võibolla punane. Või ei! Hoopis helesinine. Tead. Ma ei ole otsustanud) ja tal on armsad valgete raamidega aknakesed. Ja teda ümbritseb rohelus-rohelus-rohelus. Ta mahutab sületäie loomi ja lapsi ja head toitu ning on kokku segatud ülevoolava armastusega. Armastus võibolla ehk algabki meil köögist. Meil on suur elutoaga ühendatud köök, mille keskmes on pliidiga saareke. Nii, et ma saaksin süüa tehes kõigiga suhelda. Köök on avar ja rohkete tööpindadega. Aga ülemisi kappe ma ei armasta. Mul on puidust riiulid, kuhu ma olen kõik oma armsad sildikestega kuiv- ja maitseainete purgikesed dekoratiivselt ritta seadnud. Ja mul on palju maitsetaimi ja üldsegi– mul on aias oma kasvuhoone ja peenrad! Ja nii ma seal toredas köögis koos ülejäänud perega askeldan, valmistades oma aiast korjatud juurikatest imelisi vegan roogasid.


Ülejäänud elu toimub muidugi peamiselt elutoa poolel. Oh, kui mõnus on ju vihmasel õhtul külma eest peidus kamina ees enda tehtud pähklipiimaga kakaod nautida. Meil on suur diivan, millel on liiga palju pleede ja patju. Meil on riiulid täis raamatuid ja küünlaid ja muid nipsasjakesi. Ma olen ju ometi naine, mulle meeldib kõik see pudi-padi. Ning kuna ma olen lõpuks saanud kõiksugu taimedega sõbraks, olen ma iga võimaliku nurga ühega neist täitnud. Meil on kodus ajalugu. Me oleme mitmed esemed soetanud teise ringi poodidest ja andnud neile uue elu. Nii mõnigi neist on saanud väikese uuenduskuuri, sest lisaks sellele, et meil on nii äge maja ja aed, on meil ka suht tuus pisike kuurike, kust leiab kõikvõimalikud vidinad selleks, et Lauri hing saaks rahu puidutöö harrastamise näol ja et mina saaksin mediteerida mööbli restaureerimise teel.


Meil on ka kolm magamistuba. Ja meil on ka saun ning vann(jess! Ma olen seda igatsenud), kus pere kõige väiksemad varbakesed mõnuga sulistada saavad. Ja minu üks suur unistus–põm-põrõ-põm-põm-põm– pisikene pesuruum. Seal on mul rätikud ja pesu- ning õmblusmasin. Triikraud ja sellised värgid. Lisaks mõned oma taarasse ostetud ja mõned enda tehtud kodupuhastusvahendid, pesugeel ja muu selline. Õmblusmasina ma konfiskeerisin oma emalt. See on kinkinud Ruudile mänguasju, kodule pajalappe ning teistele tegelastele näiteks taskurätid. Ma olen "isetegemise" meister.


Rääkides ise oma kätukestega asjade tegemisest, siis see on ka viis, kuidas ma end kõige paremini realiseerin. Ma olen päris osav mööbli restaureerimises ja ma olen ka päris osav köögis. Ja tegelikult olen ma ka üpris osavaks saanud muudes asjades, mis on olnud vajalikud selleks, et kõik mu pöörased disainiideed kodus teoks saaks. Ja täpselt seda on ka Lauri(kuigi ta on oma peaga ka päris osav ja selle osavusega väga hea töö ära teinud) ning üheskoos oleme me oma kodu kõrvale valmis meisterdanud omanäolise majakese, kuhu kõik ägedad inimesed saavad põgeneda, kui linnakära või lihtsalt igapäevarutiin on neid ära väsitanud. Seal saab puhata ja nautida vaikust, kuid me ei ole üldse kadedad jagama oma teadmisi puutööst või portsu sellest läätsekarrist meie pliidil, mille lõhn teie tuppa kandus ja teil ila jooksma on ajanud.


Kell on 22:00. Ma olen jõudnud otsapidi taas magamistuppa. Ma põlvitan joogamatil, just lõpetanud õhtuse jooga ning hetke iseenda ja mõtterännakutega. Mu hing on lõpuks rahul. Mul on kõik ja nii palju rohkem, kui ma tegelikult unistada oleks osanud. Mu ümber on kõige armsamad ja inspireerivamad inimesed. Ma elan loodusega harmoonias ja teen iga päev samme selleks, et talle oma austust väljendada. Mul on hea tervis ja positiivne meel. Ma olen tänulik, et ma olen leidnud selle tee, mis mind enim õnnelikuks teeb. Ma olen paradiisis ja ma ei tahaks olla mitte kuskil mujal! 


Namaste.

Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel