No tegelt ei ole. Aga kui mul vahel tuleb peale koristustuhin, siis mulle väga meeldib kodus leiduvat tavaari kasutuse, värvi ja suuruse järgi sorteerida. Juba väiksena meeldis. Näiteks oli väiksemana mu üheks lemmiktegevuseks rohusahtli sorteerimine(minuarust täiega veider kombo), aga õnneks huvi tundmatute asjade maitsmise vastu mul puudus. Ja teismelisena, kui mul oli see "mida rohkem uusi riideid, seda ägedam olen" faas, sorteerisin ma garderoobis riideid nii: puu peal vikerkaare värvide järgi ja kapis olid mul näiteks värviliste teksade hunnik ja musta värvi pikkade varrukatega särkide hunnik. Täna fännan aga kolimist.
Niisiis, ma ei saa sulle pakkuda emotsionaalset lugu minu kogemusest OCD-ga, sest mul puudub see kogemus. Lähim sellele ongi minu suht ok oskus asjade pakkimisel või kappidesse paigutamisel puslet mängida. Mulle meeldibki kolimise juures just see osa, kus ma saan asju kastidesse kokku sobitada! Nii rahuldustpakkuv on see, kui kõik raamatud saavad ühte kasti mahutatud nii, et ruumi praktiliselt nende vahele ei jäägi. Lisaks muidugi ka see järeltöö, kus ma saan kõik disainielemendid ja tarbeesemed uues kohas riiulitele ja kappidesse, sahtlitesse paigutada. See on ka nagu omamoodi pusle, täiega zen. Lisaks-lisaks lihtsalt see, et kolimine on minu jaoks põnev ja seega ma ka otsustasin panna kirja kiire loo meie pere ja kõigi meie aastatega soetatud asjade seiklusest Lasnamäelt Mustamäele ehk loo sellest, kuidas me taaskord üürikast üürikasse kolisime.
Lauri maailmaränduri ja noore hingena ei ole lihtsalt veel paikseks jäänud ning koos kodu soetamine ei ole meil varem teemaks olnud, sest suhe on olnud selleks liiga noor. Nüüd on meil küll olemas üpris selge visioon sellest, kus ja kuidas me tahame oma keskiga ja vanaduspõlve veeta, aga selleks peab kannatama ära ka teatud üüriperioodi. Jah, ma võin küll 23-aastane olla, aga hinges olen hoopis 33 ja ma täiega unistan juba meie pisikesest majast kuskil Tallinnast eemal. Mingi müsteeriumi pärast aga teeb maailm meile selle üüriperioodi natukene ebamugavaks, sest iga aasta tagant on leidnud korteriomanikud põhjuse, miks nad korterit tagasi soovivad ja nii me olime taaskord selle tõsiasja ees, et peame oma raamatud, riided, potid-pannid ja maitseained kokku pakkima ja end uues kohas sisse seadma.
Õnneks juhtus seekord nii, et meie hea sõber oli oma armsamaga kokku kolimas ja tema korter vabanes just siis, kui meie oma kolinatega oleks eelmisest korterist välja pidanud astuma. Mis on nagu eriti tore, sest tuttavaga on teatav usaldus, nii meil tema, kui temal meiega. Me ei pea muretsema selle pärast, mis seisus tegelikult korter ja selle vidinad on, või selle pärast, et korterit üle andes hakkab hoopis korteriomanik pisikestele asjadele näpuga näitama. Sõber aga teab, et me hoiame korda, kutsa on meil tubli ja kui midagi läheb katki, siis parandame või asendame selle. Lisaks mingit ulme maakleritasu või kahekordset deposiiti(lihtsalt sellepärast, et meil on Ruudi) välja andma ei pea. Isegi kui rahakott lubab, siis mulle näivad alati maakleritasu ja deposiit täiesti totra väljaminekuna ning ikka väikese kulmukortsutusega saab see raha ära antud.
Nüüd aga kolimise enda juurde! Kokkuvõtvalt läks hästi, nii 2 päeva kulus kõige kokku ja lahti pakkimisele ning uude kohta transportimisele. 2 musta kilekotti, 2 kohvrit, 2 seljakotti ja 14 kasti asju ning Lauri 2 kitarri, mida ta mängida ei oska. Tegelikult nende kastidega oli selline lugu, et kuna me oma paar sõitu kahe korteri vahet tegime, siis, et olla kokkuhoidlik, pakkisin ma vahepeal mõned kastid lahti ja läksin täitsin uuesti teiste asjadega. Esialgu oli nende kastidega üldse nii, et mul oli juhe täiesti koos, kui mõtlesin, et kust neid saada. Pakendikeskus oli kohe lähedal, aga täiesti absurdne oli minu jaoks kaste o s t m a minna. Lõpuks ma siis sain osa kolleegilt, kel oli kaste viimasest kolimisest garaaži hoiule jäänud, teise osa kontorist, sest mulle meenus, et ma olen tublisti kõik tehnikaga tulnud kastid konkusse peitu pannud, ning kolmanda osa kodunt, sest tuli välja, et juba eelmisel kolimisel olin ma öko ja ettenägelik ning olin käputäie kaste ja vaakumkotte diivani alla peitnud.
Aga nagu jõhkralt asju! Mööblist ainult peegel, diivan, 4 tooli, taburet ja pisike kummut. Natuke ebamugav tunne oli kogu seda asjade hordi vaadata, aga mitte midagi pole teha– me kasutme kõiki neid asju. Köök on minu püha paik ja sinna ma olen igasugu köögikombaine ja mahlapresse ja karpe ja purke kokku kogunud. No las nad siis olla ju, kui ma neid kasutan. Mis osas aga saaks tulevikus muutusi teha, on igasugune kodukeemia ja riided. Viimastega toimub alati kolimisel puhastuskuur. Eelmine kord viskasime suure kasti korralikke riideid täis ja viisime Uuskasutuskeskusesse. Seekord saime jälle mõnusa portsu asju, mis leiavad loodetavasti samuti uue toreda omaniku. Küll aga on seekord silme ees siht saada varsti oma kodu, seega iga nuts loeb! Niisiis vaatasin üle YAGA ja mulle tundub, et ma panen riided sinna müüki. Ideaalmaailmas oleks siin kohe link olemas, et GO GO, ostma! Aga ma ei ole selline tüdruk(ma olen lihtsalt vahel natuke looder), seega ehk uuel nädalal Instagramis karjun midagi.
Ma arvasin tegelt kirjutama hakates, et mul on juttu pikemaks, aga alati ei lähe asjad nii, nagu ootad. Aga ei taha ju ka visata tehtud kirjutist prügikasti, seega aitäh, et tulid jälle lugema ja tsauki-tsau, kui oled uus!
Hoiatus! Järgnev pilt võib tekitada aww-efekti või ajada magusaisu kallale. Või mõlemat.
