Lauri: Käisime ühel nädalavahetusel Getheliga... loomulikult Ruudi oli ka... matkamas. Suund lihtne– Nõva kanti. Viskame telgi püsti ja persetame kaks päeva ühes ja samas kohas. Telefonid hääletuks, et muu maailm ei segaks ja saaks kenasti puhata. Matkates puhkan ma alati hästi. Või noh, mis matkates. Meie matk on see, et sõidame autoga letti, tassime asjad 20m eemale metsa alla ja paneme laagri püsti. Aga nimetagem seda siiski matkaks.
Kohal. Keibu rand, RMK telkimisplats varjualuse, grilli ja küttepuudega. Maru luksusulik värk. Õige mehena hakkasin kohe tuld tegema ja Gethel hakkas vaikselt metsakodu ülesse säädma. Tunnikene hiljem lõõmas lõke nagu mõni väiksematsorti jaanituli ja laagriplats telgi, matkatoolide, pottide-pannidega oli ülesse säätud. Olime endale kenasti toitukraami kaasa varunud, sest plaan oli ennast paksuks süüa ning ega see raske ja aeganõudev tegevus kannatanud siis oodata. Laotasin supermarketi ostud mööda laagriplatsi laiali ja hakkasin valima, mille isu parasjagu on. Kala. Täna tahan kala. Muidu ise nii veganid ja värki, aga söövad kala??!!? See ju petuvärk?! Ehk ongi... aga ainult matka ajal.
Olime endale kaasa varunud ka 10L vett. Väikese arvestusega, et koerale kulub umbes 1L joogivett. Gethel majandab 8L veega ja mulle jääb siis oma kahe hamba ja kõrvataguste jaoks 1L vett. Samal ajal, kui küpsetasime tulel kala, liitus meie laagriplatsiga perekond. Uskumatu, aga tõsi. Täiesti traditsiooniline perekond. Ema, isa ja kaks last. Poiss 5-6- ja tüdruk 9-10-aastane. Tegime ikka uute naabritega juttu ka. Tuli välja, et nemad jätsid auto Vihterpalusse ja kõndisid jala edasi...15km, kotid seljas ja lapsed näpus. Täiesti hullpead. Pakkusime ka oma uutele naabritele oma kalapoissi mekkida, kuid nad keeldusid viisakalt. Viskasid pitsist väikse viina ja hakkasid omale šašlõkki kõrvetama. Öö hakul läbi une kuulsin, kuidas uued naabrid kärakat võtsid ja mõnel hetkel natukene valjemaks muutusid. Lapsed magasid kenasti telgis ja vanemad lõõgastusid. Kena vaadata kohe, kas tead. Öö oli rahulik. Magasin nagu väike laps ema süles või nagu noor autohuviline mersu kõrvalistmel. Uni oli kena, Gethel ei soovinud enne uinumist minuga tunnetest rääkida ja koera looduse hääled väga ei erutanud.
Hommikul ärgates märkasin, et naabritel on näod õige kipras ees. Eks see hundijalavesi oli oma töö teinud. Nagu ikka– hommikul pole nii kena olla, kui õhtul. Pere hakkas vaikselt toimetama ja meie Getheliga samuti. Tegime hommikusööki ja käisime rannas jalutamas. Tegime Ruudi veega sõbraks ja nautisime kena hommikut. Kui me laagripaika tagasi jõudsime, võttis naabripere isa julguse kokku ja astus meile ligi. Mure oli lihtne. Nemad olid endale natukene liiga vähe vett kaasa võtnud. Kõigest 5L nelja peale. See on matka mõistes selge enesetapp. Pigem olgu vett rohkem, kui vähem. Küsija suu pihta ma lööma ei hakka ja kui saan, siis ikka aitan. Andsin perepeale oma 10L-se kanku kätte ja saatsin ta lahke, kuid mitte iroonilise naeratusega omade sekka tagasi. Pereema oli rahul, tema alfa sai oma tööga edukalt hakkama.
Mõned tunnid möödusid ja Gethelil hakkas miski kuklas tiksuma. Kurat, kus vesi on? Seletasin lahkesti, et laenasin naabritele natukene pesuks ja toiduks vett. Seepeale käis Gethel kanistril järel ja tuli kerge sammuga tagasi. Juba eemalt vaatasin, et mis karuküpsist mo pruut salaja söönud on. Tuleb lausa lenneldes, kanister käes kergem, kui sulepadi. Lähemale jõudes sain aru, et pole siin ühti miskist karuküpsist või muud võlukunsti mängus. Andes oli kanistrist võetud max 2L vett ja tagasi saades oli alles max 2L vett. Ise olin natukene tusane, et kuidas nii hirmsasti siis meie lahkust ära kasutati. Voolisin puupulgast võinuga ja pobisesin omaette. Imestasin, et Gethel sellest häiritud ei olnud. Ta võttis asja väga kerge olemisega. Üks hetk tõstsin raskelt pea. Olin jõudnud otsusele, kuidas see olukord päästa. Tuleb minna poodi. Vett on juurde tarvis. Aga vapsjee ei viitsi. Timmiks hoopis vaikselt õlle, nokitses noaga puidu kallal või loeks raamatut, aga Gethelil läksid loomulikult silmad särama, et saab minna Nõvale kaubandust kammima. Äkki leiab ju midagi uut ja huvitavat. Tema entusiasm ei suuda mind kuidagi nakatada. Aga mis teha. Vett on vaja. Tegime kiire lõunasöögi ja otsustasime peale seda startida.
Nõva poole sõites märkasime tee ääres silti "LEIB". Ise ma oleks sealt tuhatnelja edasi pannud ja otsinud ülesse kohaliku toidukaupluse. Aga ei. Vaja keerata selle leiva sildi alt sisse ja käredasti tarvis uudistada. Kujutage ette pilti. Sildi all "LEIB" müüdigi leiba. Müüdi ka magusaid saiakesi. Gethel tahtis loomulikult kõike, mida menüüs pakuti. Õnneks oligi ainult kaks magusat saiakest ja leiba. Lasin Gethelil lahke käega majandada. Nagunii jaksab ta süüa linnunokatäie ja kogu ülejäänud saan ma endale. Kauplesime sealt samast enda kanistrisse veel ka vett. Saime lausa tasuta. Uskumatu. Lähed linnast välja ja inimesed on kohe abivalmid ja meeldivad.
Mu heategu teistega vett jagada sai karistatud. Pidin tulema oma mugavustsoonist välja, puhkuse ajal– arulagedus. Tegelikult ma aga ei tunne, et oleksin saanud karistada, kuna see väikene tripp Nõvale leiva sildi juurde pakkus suurema elamuse, kui ma oleks osanud arvata. Esiteks...ma sain anda inimestele vett ja neid hädast välja aidata. Teiseks… see leib ja need saiakesed. Sa pühapüss! Need olid täiesti epic'ud. Lausa nii epic'ud, et enne koju tagasitulemist me käisime sealt veel korra läbi ja täiendasime varusid. Seemneleib, kardemoni saiake ja rummikeeks...need viisid kogu kadeduse ja ebamugavuse mu meelelt.
Kui Nõvale satud, siis astu kindlasti sealt läbi, ja kui matkale lähed, võta rohkem kui 1.25L vett inimese kohta kaasa.
Nii täheldas üles minu elukaaslane Lauri(edaspidi lihtsalt Lauri) meie tänavuse esimese matkalkäigu. Metsas lihtsalt alati juhtub midagi, millest hiljem teistele muljetada. Või millest midagi õppida. Mulle nii meeldib metsas telkimas käia, et ma puhtalt selle meeldiva emotsiooni pealt otsustasingi postituse teha.
Mets on minu vaimule väga taastava ja raviva toimega. Metsas oman ma palju paremat kontrolli oma emotsioonide üle(vähemasti ma ise arvan nii) ning tegelikult olen ma metsas üleüldse õnnelikum inimene. Värske õhk, metsa sume kohin ja linnulaul, puhkus sotsiaalmeediast ja muust linnas esinevast jamast. Lisaks mulle millegipärast täiega meeldib vahel niiöelda primitiivselt elada- lõkkel süüa teha ja võsas pissil käia. Niisiis, et paremat pilti saada sellest, mida ma silmas pean, kirjutan ma lisaks Lauri jutule ka jutu sellest, kuidas me sõpradega jaanid metsas veetsime ning kuidas igast etteaimamatuid olukordi esines, mis mind pea üldse rivist välja ei viinud, sest need juhtusid metsas, mitte linnas, kus mu pingetase on koguaeg ülemise piiri juures.
21. kuupäeval me pakkisime end kokku ja põrutasime Jõgevamaa poole. Ma kindlasti tahan Lauri ja sõbrad pehmeks rääkida ja mõnikord ka seljakotiga metsa minna, aga seni on ikka olnud nii, et meie auto on puupüsti matkatavaari täis. Niipalju siis primitiivsest elust.. Omajagu suure osa sellest tavaarist võtab toidukraam ja kõik muud vajalikud esemed toidu valmistamiseks. Metsas on meil üldiselt kombeks valmistada teatud lihtsaid roogasid, aga seekord oli toidupoolise sebimine meie pere teha, mis tähendas, et Gethel went crazy ja võttis lisaks muule kaasa ka chia seemned ja goji marjad(hommikupudru jaoks) ja otsustas esimesel õhtul metsas pirdudega köetava ahjukese peal risottot valmistada. Ja ma olen mega rahul, et ma sellise otsuse tegin, sest kui metsas tehtud toidud on - Getheli topeltgarantii - vähemalt 2x paremad, kui muidu, siis metsas tehtud risotto on täiesti meeli ülendav.
22. kuupäeval olid juba uued tuuled ja me pakkisime oma asjad kokku ning sõitsime edasi Otepää poole. Sinnakanti seetõttu, et poistel oli seal pisikene tööots. Niisiis panime oma telgid püsti Rae järve juures. Kusjuures ma soovitan valida telkimiseks mingisuguse veekoguäärse paiga– jällegi lisaväärtus. Suvel saab kuuma päikese eest järve sukelduda(soovitatav seda lauset mõttes laulda; NB! ära tegelt peakat hüppa) või järve äärde end istuma unustada. Viimast mina ja mu sõbrants ka tegime, kui peikad tööle läksid. Võtsime aga oma matkatoolid ja istusime koos sihvkade, maasikate ja murelitega mõneks tunniks maha ja jälgisime vaikuses ilusat loodust. Kui sellest tegevusest villand sai, tegime ümber järve pisikese jalutuskäigu. Ja kui sellest tegevusest villand sai, läksime telkide juurde tagasi sooviga sääskede peletuseks lõke teha.
Siin aga saan ma kohe tuua ühe näite sellest, kuidas ma metsas maxi chillax olen. Lugu siis oli selline, et soovisime teha lõket. Ja üldiselt lõkke tegemine mingi probleem ei ole, sest me võtame alati omale küttepuid kaasa ning kui sa oled laisk, siis eriti lihtne on lõket süüdata, kui sul on ka süütetabletid kaasa võetud. Küll aga ei ole asi nii lihtne, kui peikad küttepuud autoga kaasa võtavad ja meie, naised, peame metsast mingi alternatiivi leidma. Pöidlajämedusi oksi on väga lihtne leida, aga need põlevad ka sama lihtsasti ja kiiresti. Võibolla leiad ka käevarrejämedused oksad, mille läbipõlemine võtab kauem aega, aga kui sul on ikka esimest korda kirves käes, et neid oksi väiksemateks juppideks raiuda, siis võib asi natuke keeruline olla. Või tähendab, ega see ka nii keeruline lõpuks ei olnud, aga kui sa ei tea, et kirves võiks langeda puule nurga alt, siis on suht tõenäoline, et sa lõpetad suure muhuga otsa ees, sest see maharaiutud jupp põrkab kiusu pärast sinu poole tagasi. Ehk siis ma lõpetasin puude raiumise muhuga. Kui nüüd see situatsioon oleks esinenud keskkonnas, kus ma kuulen rohkem, kui 10 inimese häält ja automüra, ei oleks ainult minul otsa ees muhk olnud, vaid ma oleks vihast kõik puud teistelegi otsaette laiali visanud.
Minu hea tuju jätkus ka järgmisel päeval. Esiteks mulle nii meeldib, et metsas on sellised aeglased hommikud, kus igaüks ärkab omas tempos ja me joome pätikohvi ja vahel isegi käime jalutamas ning siis teeme tulel võikusi. Ei saagi nagu halva tujuga päev alata. Aga peale hommikust mõnulemist panime jälle asjad kokku ning edasi. Me leidsime hästi toreda koha nagu Laiksaare metsaonn ning mingil ime kombel ei olnud keegi seda jaanide ajal ära hõivanud. Tegelikult aga otseselt mingi imega tegu ei olnud, vaid lihtsalt looduse krutskiga, sest vahetult enne seda metsaonni oli tee peal üks armas muda-sopa-veelomp. Sinna armsasse lompi jäime aga autoga kinni ja mulle sai suht ruttu selgeks, miks see asupaik meile valla oli. Poisid jändasid ikka mitu tundi, et algul meie auto välja saada ja siis see mudaauk tühjaks kaevata ja siis uus tee peale ehitada. Me saime jala üle põlve visata alles hilja-hilja õhtul. Aga jällegi, ükski minu närv ei teinud üleliigset liigutust selle olukorra peale, sest ma sain ühe väga meeldejääva pildi oma mälestustepagasisse ning kõige selle juures olin ma ümbritsetud vaikuse ja imeilusa loodusega.
Igal juhul ma 100% soovitan metsa minna. Ööbimisega. Kusjuures jaanide aegu nägin Instagramis, kuidas üks sõbrants oma peikaga ka metsas käis. Megakiitus ja onju oli muhe? Ja kui sa mõtled, et ei, sulle ei meeldi telkida, sest sa ükskord mingil festivalil proovisid, siis see ei ole absoluutselt võrreldav metsas telkimisega. Lisaks on alati võimalik end kuidagi autos kerra tõmmata, kuigi telgis magamine on just üks võlusid minu silmis. Ja kui sa peaksid põdema sellepärast, et sa ei oska end selleks retkeks ette valmistada ja kotti kokku panna, siis ma tegin selle töö sinu eest ära ja panin kirja listi asjadest, mis teevad elu metsas lihtsamaks või millega võiksid arvestada.
> Telk. Meil on seest pimendusega 3-kohaline Coleman'i telk ja ausalt, muud varianti enam ei taha. Ikka mega hea on end välja magada, kui varahommikul tõusev päike telki valgeks ei aja. Kusjuures meil on eelmisest aastast pimendusega 2-kohaline variant uut omanikku otsimas. Võta minuga ühendust, kui rohkem infot tahad.
> Magamiskott. Või autoga matkates võid ju teki võtta, kui muud varianti ei ole.
> Madrats. Madratsit me ei ole veel soetanud, aga kui soetame, siis ilmselt sellise variandi, mis end ise täis puhub, kuigi kui telk samblale paigutada, siis mingit madratsit küll vaja pole.
> Lõkkepuud (ja süütetabletid). RMK aladel võib 80% kordadest küttepuid leida, aga mis saab, kui juhtub see 20% olukord olema?
> Sama lugu on wc-paberiga.
> Kirves/saag võib sel juhul suureks abiliseks olla muidugi. Kui sa ikka tead, kuidas neid kasutada või muhku ei karda saada.
> Tikud/välgumihkel
> Sool, pipar, kohv ja suhkur
> Vesi! RMK aladel on ka infotahvlitel üldiselt kirjas, kus lähim veepunkt on.
> Sääsetõrjevahend
> Nõudekomplekt kuskilt nt Matkaspordist või kruus, kahvel, nuga, lusikas ja taldrikuline köögikapist. PALUN ÄRA KASUTA ÜHEKORDSEID NÕUSID.
> Meil on ka lisaks kaasas matkapott. See on selline pott, mida sa kodus pliidile ei pane, sest lõke on ta mustaks transformeerinud.
> Kummikud on mitmel korral kasuks tulnud.
> Soe kampsun või isegi jope ja sokid.
> Hambahari ja -pasta. Ma panin need kaks kirja, sest need unustan ma ise igale poole kaasa võtta.
> Linnariideid küll vaja pole. Võta kaasa need riided, mis ema sulle väiksena õues ringi trööpamiseks selga oleks pannud.
> Rätik
> Matkatoolid või mingi lina lebotamiseks.
Mõni lisatarkus:
> Lõkkeplatsid ja telkimisalad
> Ole armas, kui näed maas prügi, siis korja see üles.
> Proovi mets jätta lahkudes selliseks, nagu ta oli siis, kui sa tulid.
> Naudi puhkust ja lülita telefon välja või pane lennurežiimile.
> Jaluta ringi ka ja avasta ümbrust.
> Õhtuti vaata üle ega mõni puuk su külge elama pole asunud.
Mine metsa!
