No tsau! Tore, et sa jälle tulid. Meeldiv tutvuda, kui oled uus!
Tead, jah, ma olen olnud eemal. Kui ma mõtlen üldiselt oma 2019. aasta peale, siis ma saan aru sellest, et mul ei olnud asjade üle sellist kontrolli, nagu minu vahepeal võimust võttev perfektsionistist isiksus oleks soovinud. Ma tegin ära mega palju asju, mida ma ei oleks endast absoluutselt oodanud, seisin silmitsi hirmude ja tugevate emotsioonidega ja sain nendega täitsa eeskujulikult hakkama, aga mul oli ikka tagakuklas ideid ja soove, mida ma oleks veel ära tahtnud teha. Kui tavaliselt on aasta lõpp ja uue algus kuidagi selline ebamäärane aeg, siis mulle tundub, et kogu mu eelnev aasta oli seda.
2020 aga. U-hu-huu! Ma ei tea, kas asi on selles, et ma eelmine aasta tutvusin numeroloogia, jooga ja mediteerimisega, mis mind natukene spirituaalsemaks on teinud, aga ma tunnen, et see aasta tuleb müstiline ja võimas. Ma tunnen, et see aasta on väga oluline mõttejõud ning endale jalaga tagumenti äsamine. Ehk kui ma millelegi mõtlen ja seda tõesti väga tahan, siis tead, see tuleb ka. Peaasi, et ma teeks selle esimese ja tegelikult täitsa pisikese sammu ära, et ma võtan asja lihtsalt ette. Aga kuna mul rändleb peas palju erinevaid mõtteid ja soove, mida sel aastal ära teha, siis kuidagi avastan ma end ikka 15. jaanuaril seisus, kus ma ei ole oma unistuste ja soovide poole pürgimisega kuskilt otsast alustanud.
Või noh, vähemalt ma ei teinud seda kuni praeguse hetkeni. Nüüd ma võtsin ette oma blogi ja nüüd ma kirjutan oma mõtteid taas üles, mida ma väga jagada tahan. Mida ma olen tahtnud jagada juba omajagu aega. Aga kui sa oma soove välja ei kirjuta või reaalselt aega ei võta, et neid läbi mõelda, siis sa suure tõenäosusega ei oska valida, millest alustada ja nii sõidadki läbi 365 päeva justkui automaatkäiguga. Vahepeal ikka tuleb ette seiklust, kus sa enne lamavat politseinikku gaasi lahti ei lase või vahepeal paned õigest teeotsast mööda või avastad hoopis, et vau, kõik on üle keskmise tip-top, sest foorides põleb ainult roheline. Aga see kõik käib ikkagi kuidagi nii automaatselt ja nii ongi aasta möödas enne, kui sa oled jõudnud alustada nende asjadega, millele aasta jooksul korduvalt mõelnud oled(nagu näiteks kiirmoe teemal blogipost, *suur silmapööritus iseenda suunas*). Küll aga ma vist tean, mis on see, mis mulle värskenduseks külma vett näkku viskab ja mind tegutsema paneb. See on planeerimine ja järjepidevus.
Üks asi on blogi, mida ma tahan tihedamini pidama hakata, aga teine asi, millega ma tahaksin rohkem uuel aastal tegeleda ning mis on selline natukene mahukam projekt – olen mina ise. Järjepidevust on raske sisse harjutada, aga kui keegi sind kiidab, on see lihtsam külge jääma. Aga selle asemel, et kiitusi teistelt oodata, hakkan ma end ise kiitma ja ma usun, et nii saan ma endaga sel aastal veel suuremaks sõbraks. Ja kindlasti teen ma endale pai ka sellega, et ma luban endal olla hetkes ja lasen vaimul mediteerides puhata. Ka joogat ja kardio trenni soovin rohkem teha. Lisaks tahaksin ma kindlasti rohkem lugeda ja käsitööd teha ning selle võrra vähem teiste elu sotsiaalmeedias jälgida. Instagrami scrollimine on vahel täiesti okei, aga mul on tunne, et ma pean endale seadma mingid piirangud. Selle asemel tahan ma sel aastal rohkem ise asju ära teha. Selle asemel, et ilastada mingi kaeraküpsiste video peale ja kiruda järgmine tööpäev, et tahaks midagi magusat, aga ei taha pakendit osta, siis kallis, mine nüüd kohe poodi ja tee omale ise kaeraküpsiseid.
Sest tegelikult mulle meeldib süüa teha. Nii pole küll terve elu olnud, sest minu vanemad tegid alati ise süüa, kuna üks on lihtsalt väga hea kokk ja teine vene perest plus koka paberitega, seega aastaid oskasin ma ainult makaronivee keema panna. Aga kui ma Lauriga kooselu alustasin ja me taimetoitlusega flirtima hakkasime, tuli ka see toidutegemine selgeks õppida. Lisaks on ise söögi tegemine igatepidi parem variant, kui valmiskauba ostmine. Ma saan teha palju puhtama ja maitsvama toidu ning seejuures vähendada pakendi ja raha kulu. Praegu olen ma aga toidutegemise planeerimisega kuidagi jänni jäänud, niii nagu teistegi asjadega, mida siin eespool olen maininud. Ideid on palju, aga teostusest jääb vajaka. Miskipärast on asjad nii, et ma lähen peale tööd koju, tõmban hinge ja siis ajan end lohisevate jalgadega poodi, kus ma mingi kiire toidu jaoks komponendid kokku ostan. Ei mingit planeerimist, ei mingit läbimõeldust, kiiruga Biomarketisse ja jälle ühe korraga 15-20€ kulutatud. Ja nii uuesti ja uuesti ning siis mõtled, et kuhu see raha küll kaob. Su planeerimatus sööb selle raha ära ja see peab siin, nüüd ja praegu lõppema, Gethel. Teisisõnu, ma tahan teha ise rohkem süüa, planeerida toidukordi pikemalt ette ning hoida seejuures raha kokku.
Raha teema on üldse sel aastal suure fookuse all. Minu vanemad ei piiranud mind kunagi kuidagi. Ka mitte rahaga. See ei tähenda, et mind oleks rahaga üle kallatud, hoopis vastupidi, ma käisin juba põhikooli lõpus kooli kõrvalt tööd tegemas ja ise raha teenimas, aga see teenitud tulu ja kuhu see tulu läks, seda ei jälginud keegi. Ei mingisugust kogumist või kõrvale panemist, vaid hoopis kohe palgapäeval raha 0ni kulutamine oli teema. Selline natukene mõtlematu rahaga käitumine on minuga alati kaasas käinud.. kuni saatus viis mind sel aastal kokku Kogumispäevikuga. Ma olen täiesti seda meelt, et asjad, mis peavad juhtuma, ka juhtuvad. Ju siis universum kuulis mu sosinaid või luges mu blogipostitust "Mul on üks unistus", sest Kogumispäevik esitas mulle väljakutse seada omale selleks aastaks rahaline eesmärk ja panna selles suunas mündid veerema. Kes minu tegemisi on mõni aeg jälginud, ei tohiks praegu imestada, sest väljakutsed on minu teema. Kõik senised jätkusuutlikku eluviisiga seotud väljakutsed on arenenud mingil määral minu eluviisiks ja miks ei võiks olla osa minu eluviisist ka rahasäästlikkus?
Unista, mis sa unistad oma kodust. Scrolli Pinterestis palju tahad, mängi Simsi palju tahad, aga kui sa raha kõrvale ei pane, siis sa oma unistuste kodu sissemaksuks ei võlu kuskilt seda raha kokku. Aga kuidas sa järsku hakkad raha kõrvale panema? Kust sa alustad, kust tõmbad püksirihma koomale? Mis on kindel, toataimedele ma “ei” ei ütle ja nende jaoks ma luban ikka natukene nutsu loovutada, aga mis on see valdkond, kuhu mul kõige enam raha kulub ja kust ma saaksin kokku hoida? Da-daa, just nimelt, see on toit. Aga kindlasti ei saa see ju ainus asi olla. Kust ma saan veel kokku hoida, et ma ikka saaksin vahel omale Biomarketi mangosid lubada? Ma ei oleks osanud sellele vastata, kui ma #Kogumispäevik grupis ringi poleks sirvinud ja välja lugenud, et eelarvet peab pidama. Muidugi! Nii loogiline. Arvestades veel seda, et mulle meeldivad igasugu tabelid ja Excel ja valemid, siis oli ka loogiline see, et ma võtan eelarve täitmise ette. Minu õnneks ühines raha jälgimisega kohe ka Lauri ja nii me siin siis nüüd paneme iga tehtud kulutuse kohe tabelisse kirja. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et pärast seda ikka iga ostu juures kaalun, kas mul on seda asja vaja, sest nii valus on neid summasid eelarvetabelisse märkida ja vaadata, kuidas jääk samm-sammult väiksemaks jääb.
Seega esimesed sammud on tehtud. Eesmärk on seatud(kusjuures hea soovitus oli grupis ka see, et eesmärk peaks olema isiklikult oluline, täpselt sõnastatud, mõõdetav, realistlik) ja alustatud on ka eelarvetabeliga. Esimesed kuu-kaks ma kavatsengi seda tabelit täita, et saada täpsemat ülevaadet sellest, kuhu mul raha läheb ning selle põhjal hakkan edasi ka muudatusi tegema ja grupist abi otsima. Seni on mulle jäänud mulje, et #Kogumispäevik on üks väheseid FB gruppe, kus teineteist maha ei tehta, vaid hoopis vastupidi, kiidetakse takka või räägitakse viisakalt oma arvamusest/kogemusest. Seda ma kõige rohkem ootangi – positiivset energiat selleks ettevõtmiseks, nagu seda on oma kodu sissemaksuks raha kogumine. Muidugi tahaksin juurde õppida ka natuke investeerimise kohta ja no eriti äge oleks, kui ma saaks aru, mis kuradi asi on pension ja selle sambad ja mis ma nendega tegema peaksin?! Võtan välja, ei võta? Kasutan raha kodu ostuks või loodan, et saan sellega kunagi pensionipõlves paremini ära elada? Ma lihtsalt väga-väga tahaksin sel aastal oma kodinad kokku pakkida ja oma koju kolida. Et Ruudi saaks aias ringi joosta ja meie Lauriga linnakärast rahu.
Öeldakse küll, et asju tasub alustada ükshaaval, sest muidu sa kurnad end kiiresti ära ja siis kaob igasugune isu endale seatud eesmärke täita, aga selles osas ma just tunnengi 2020. aasta müstilisust. Ma tunnen, et see aasta annab mulle selle võimsa jõu ja teotahte ning ma olen kõigiks nendeks muutusteks ja uuteks harjumusteks valmis. Ma olen iseenda jaoks olemas, kiidan ja utsitan takka ning loodan, et me kõik oleme ka teineteisele ergutustüdrukuteks ja anname toredat tagasiside, kui näeme, et keegi meie kõrval on tubli. Sea sina ka omale mõni eesmärk ja tee selle suunas esimesed sammud, sest 2020. aastal on selleks head eeldused. Ja kui sinu eesmärgiks peaks olema raha kokkuhoid või millekski kogumine, siis täiesti ausalt soovitan sul visata pilgu FB gruppi #Kogumispäevik.
Armas oled, kuulmiseni!
*Postitus sündis koostöös Kogumispäevikuga.
