MIDA NOORED PENSIONIST ARVAVAD?

Ma ei ole varem pensionile mõelnud. Kuu aega tagasi ma ei mõistnud isegi täpselt pensionisammaste süsteemi ega tegelikult mõelnud üldse sellele, kuidas ma eakana toime tulen. Samas, miks ma oleksin pidanud? Ma ei mäleta, et koolis oleks keegi mulle midagi pensionist rääkinud ja ega õhtusöögilauas ema või isa hakka ka sinuga pensionist rääkima. Vähemalt minuga ei hakatud. Ja noorena on sul ikka muud asjad olulisemad, kui kauge tulevik. Tahad ikka olevikus elada ja suunata oma energia ja tähelepanu tänasele koolitööle ja/või tööle, mis praegu leiva lauale toob. Lisa juurde vaba aja nautimine ning ütle mulle, miks peaks noor nüüd järsku pensionile mõtlema hakkama?


Esialgu tundub, et ta peab olema mingine finants-teemade huviline või Kogumispäeviku liige, sest esimest mina kohe kindlasti ei ole, aga Kogumispäeviku märtsikuu teemad pension ja investeerimine tekitasid minus pisikese huvi seda teemat veidike uurida ja lahata. Mulle näib, et ega mujalt sa seda pensionialast tarkust ei saa, kui ikka ise uurides, koolis sulle seda hõbekandikul keegi ette ei too. Aga see ei tähenda nüüd seda, et ma oleksin selle kuuga nii palju tarkust pensioni või investeerimise kohta saanud saanud, et oskaksin ka sulle mingit ekspertnõu anda. Minu eesmärk on täitsa teine. Mind huvitas hoopis see, mida minu eakaaslased asjast arvavad ja teavad, lootes, et ma ei ole ainukene, kes nii kaugele tulevikku veel vaadata ei oska. Ja kes teab, äkki minu pöördumine pani mingisugused rattad liikuma ja nüüd mõni noor mõtleb rohkem sellele, millised ootused on temal pensionile ja mida ta ise ära peab tegema, et need ootused ka reaalsuseks saaksid. Igal juhul minul endal oli küll huvitav mõttelend.


Infoks: Eesti pensionisüsteem koosneb kolmest osast: I sammas ehk riiklik pension, II sammas ehk kohustuslik kogumispension(mis tähendab, et iga kuu läheb sinu brutopalgast 2%, millele riik lisab omalt poolt juurde 4% sotsiaalmaksu arvelt) ning III sammas ehk vabatahtlik kogumispension, kuhu igaüks saab ise panustada ja lisaks koguda. Kui ma ei eksi, siis 2019. a oli keskmiseks riiklikuks vanaduspensioniks 475€. Sellise rahaga ma küll mõnusalt pensionipõlve ei veedaks, seega mul on kolm võimalust: kas teha terve elu tööd, leiutada endale mõni passiivne sissetulek või lihtsalt usinasti ise juba varakult hakata pensionipõlveks raha kõrvale panema.  


Isegi kui mina või mu sõbrad ei ole võtnud reaalset hetke, et pensionile mõelda, siis tegelikult on ajaga ikka mingid ootused tekkinud. Ikka ju oled mingil hetkel ette kujutanud, kuidas oma praeguse silmarõõmuga 40 aasta pärast tugitoolides, ise täiesti hallid ja kortsus, mõnulete. Või kuidas sa reisid mööda maailma ringi, sest sul on lihtsalt kogu maailma aeg. Mingisugune taoline mõte on kindlasti olnud. Aga nagu tuli nendest vestlustest-arutlustest välja, siis sellele, mis vanuses keegi sooviks pensionile jääda, millise sissetulekuga tuldaks toime või kust see raha tuleb, väga palju ei mõelda. Enamik isegi alustas oma vastus umbes nii: “Tsau. Tead, ma ei ole sellele väga mõelnud”.

“Ma ei tea, ma lihtsalt loodan, et ma saan mingil hetkel omale robotjalad panna ja siis ei pea virisema bussides, et noored ei lase mind istuma.”

Ka minul on mingisugused ootused või unistused vanaduspõlvele, aga kui ma räägin endast, siis minu ootus ei ole nüüd ühel kindlal ajahetkel pensionile jääda ja mingit kindlat summat raha saama hakata. Ma ei usu sellesse. Täpsemini ma kuidagi nagu ei taha elada elu nii, et ma teen mitukümmend aastat roppu tööd ja alles siis hakkan puhkama, ringi reisima ja elu elama. Ma tahan elu elada nüüd ja praegu. Puhata ja mängida tahan ju praegu ka, mitte alles vanaduspõlves. Ja üldsegi ma tahaks loota, et nii palju, kui tervis kannatab, siis ma olen tegus ja toimetan ka 80-aastasena. Ja kuni selle 80-aastaseni olen ma ikkagi mingeid kopikaid kõrvale pannud, et ootamatusteks valmis olla.


Minu keskkooli aegne klassivend oli minuga siinkohal sama meelt ja mulle meeldis, kuidas ta ütles, et kui sa teed elus otsuseid südamehääle järgi, siis su iga päev ongi selles elamine, mitte otseselt töö tegemine. Tee, mida sa armastad kuni viimse hingetõmbeni. Kui jalad ja käed enam ei kanna, siis tee tööd sõnadega ning jaga teistega oma teadmisi ja tarkust. Mulle meeldib kuidagi mõelda, et elu ongi selline. Et igaüks leiab selle “töö”, mis tema südame tugevamini põksuma paneb ja saab seda või mitut asja läbi elu teha nii, et ei pea ootama mingit kindlat aega, kui saab hakata päriselt elama või puhkama.


Tegelikult ei olnud mina ja minu klassivend minu valimist(vanus 21-28) ainsad, kes arvasid, et tore oleks teha tööd, mis justkui ei ole töö. Või et sa justkui ei lähegi kunagi pensionile. Mitmed mainisid, et see oleks hea viis elamiseks või rääkisid imetleval toonil loo 80-aastasest õpetajast, kes tänaseni on tegus ning armastab seda, mida ta teeb. Aga mul jäi mulje, et see oli välja öeldud kui selline utoopiline unistus, mida saavad kogeda vaid vähesed väljavalitud. Kõlama jäi arusaam, et kui sa oled realist, siis selge on see, et mingi ajani pead ikka tööd tegema ja alles siis saad ühest hetkest hakata oma töö vilju nautima. Kumb viis õige on, seda ma ei tea, aga ma usun, et oma südame häält tasub täiel rinnal usaldada.


Kui rääkida usaldusest, siis selles osas oli pea täielik üksmeel, et meie pensionisüsteemile lootma jääda ei saa. On mõistmine, et pelgalt riikliku pensioniga ära ei ela, kuid miskipärast arvasid pea kõik, et oma II pensionisambasse kogunenud raha ei pruugi me üldse näha. Aga miks? Kindlasti mängib rolli kõhutunne, ent peamine põhjus on kasvav pensioniiga ja vananev rahvastik. Alates 2027. aastast sõltub vanaduspensioniiga keskmisest elueast. Kui eeldatav eluiga kasvab, tõuseb ka vanaduspensioniiga. Seepärast olid kusjuures enamus ka üpris ükskõiksed selle suhtes, millises fondis nad pensionit koguvad. Kusjuures kui tehti teadlik valik fondi osas, siis hoopis oma väärtuste järgi järgi. Pension oleks justkui “nice to have” lisasissetulek, ent peamine eesmärk oleks leida viis, kuidas saaks elatud nii, et pensionit ei olegi vaja. Tähendab, et rahaline turvatunne oleks tagatud mingite muude investeeringute näol. Sest kui ma küsisin, milline oleks summa, millega tuldaks tänasel päeval toime, siis see oli poole suurem, kui tänane keskmine pension. Teisisõnu, kui oleks võimalus täna jääda pensionile, kusjuures nii, et laenud ja muud kohustused on täidetud, oodataks siiski sissetulekut vahemikus 700-1500€.

“Olen pensionile mõelnud ning just praegu mõtlen sellele, et kas ja kuidas oma fondi vahetada nii, et selle fondi investeeringud peegeldaksid minu rohelisi väärtusi.”
“Rahvastik on aina vananev ja eks see pensioniiga aina lükkub edasi. Pealegi praegu eriolukorra tõttu on vist need fondid meeletult kukkunud. Ma olen võtnud sellise hoiaku, et tore, kui miskit antakse, aga kindlasti ainult sellele lootma ei saa jääda.”

Uurisin ka selle kohta, mis vanuses pensionile minna või teistpidi – finantsvabadus saavutada – soovitakse. Veidi sedasorti küsimus, mis natukene vastajat maa peale tuua võib. Kui sul on plaan 40-selt pensionile minna, siis kas sa juba teed veri ninast väljas tööd, et ülejäänud elu vabalt ära elada saaksid? Või sul on mõni teine plaan? Kas sind aitab finantsvabaduseni jõuda lotovõit, sinu enda edukas ettevõte, investeerimine aktsiate ja muu mölluga, kinnisvara ost ja üür või mõni muu passiivne sissetulek? Valikud on erinevad ja ka vastused olid erinevad, mistõttu mingisugust ühist mustrit ma leida ei suutnud. Meie erinevus aga ongi meie võlu, mistõttu ma loodan, et te kõik lõpuks saavutate selle, millest unistada julgete, olgu selleks finantsvabadus 40ndates või pensionile jäämine 65-selt.


Me vahetasime oma mõtteid ka selles osas, kus me tahaksime oma vanaduspõlve veeta. See on see koht, kus mul läks põnevaks, sest ma ise ei jõua juba ära oodata, kui üks päev tuleb see hetk, mil ma saan maale kolida ja seal iseenda jaoks toimetama hakata. Olgugi, et mulle meeldiks pensionieas talviti kuskile Aasiasse sooja kätte pugeda, mitte kükitada külmas Eestis, siis sellist pendeldamist ma enda puhul hästi ette ei kujuta. Ma arvan, et ma möllan ja reisin noorena oma reisid ära ja võib-olla isegi peatun mõnes teises riigis pikemat aega, ent kõik teed toovad mind lõpuks ikkagi tagasi koju. Niisiis oma “pensioniea” veedan mina Eestis. Üks tuttav viitas lisaks ka sellele, et Eesti on üks turvalisemaid paiku maailmas, eriti pidades silmas kliimakriisi. Aga ma mõistan ka täielikult neid, kusjuures need olid pooled vastanutest, kes ütlesid, et nad teevad töö Eestis ära, ajavad hunniku sääste kokku, panevad passiivse tulu tööle ning siis põrutavad kuhugi Lõuna-Portugali pensionipõlve pidama. 


Aga sõltumata riigist, kus lõpuks oma vanaduspõlve veedame ja sõltumata sellest, kui suurt (passiivset) sissetulekut me teenida soovime, ühes asjas olime kõik ühel meelel – pensionäridel peavad olema erinevad soodustused ja eelised. Olgu selleks tasuta ühistransport, soodne hambaravi, ravimid või suure soodustusega teatripilet – eakatel peavad olema võimalused sotsialiseerumiseks ja enese vitaalse ning tervena hoidmiseks. Oli nii palju toredaid mõtteid, nagu raamatuklubid, pensionäride disko, bingo õhtud, laulukoor, geocatching, kepikõnni trennid, vanakeste jooga jm selline. Ma muidugi loodan, et oma pere ikka peab mind kunagi meeles ja vahel tõstab toru, et helistada ja uurida, kuidas mul läheb, ent ma kujutan end ette, et sellistel ühistegemistel meeldiks mulle pensionärina käia küll.

“Praegu puutun palju kokku haigete vanainimestega ja selle põhjal oskan küll öelda, et enamik tuleb kenasti toime ka ainult riigipensioniga, aga puudu jääb just suhtlusest. Ja siis võimenduvadki tervisega seotud kaebused.”
“Kui ma lähtun endast, siis mulle meeldiks ka pensionärina diskodel jalga keerutamas käia. Palun teeme 60+ üritustesarja "Biancast saab Urve"?“

Üldjoones ma ei muretse selle pärast, kas mina või minu eakaaslased mõtleme piisavalt tulevikule ja teeme juba täna olulisi samme tuleviku kindlustamiseks. Küll kõik loksub paika nii, nagu peab. Suur respekt nende ees, kes on valmis ropult tööd tegema, et siis mingist hetkest öelda, et nüüd ma saan puhata ja elada. Aga nagu ma alguses mainisin, siis mina olen otsustanud valida natukene vähem populaarse tee ja soovin juba täna elada ning puhata, reisida ja avastada maailma nii, et ma ei kahetseks eakana, et jätsin noorena midagi tegemata, vaid saaksin hoopiski vaadata elule tagasi täieliku rahutundega. Noorus on riskide võtmiseks ja mina võtan täna riski elu nüüd ja praegu nautida ja siis jooksvalt edasi vaadata. Ja kui ma oma soovi piisavalt selgelt välja oskan hõigata, siis küll tuleb minu juurde ka see töö, mis justkui ei ole töö.




Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel