MIDA MILANOS MITTE TEHA

Mul on selline hajameelne ja natuke pea laiali otsas Getheli periood olnud. Aga nagu siuke tore totu ja naljakas on ju ka kõrvalt vaadata. Ja siuksena ma siis käisin just Milanos. Ma käisin Milanos viimati 2016. aastal ja kuna ma sel ajal absoluutselt ei pööranud tähelepanu oma tarbimisele või ökoloogilisele jalajäljele, siis tead mis? Tuleb välja, et ma ei olnud end tänavuseks reisiks üldse ette valmistanud. Ma ilmselt hõljusin pilvedes ka veits, sest ma olin siiski tulnud Itaaliasse selleks, et viite väga ägedat artisti Milano Rocks festivalil kuulata. Seega oma pilvedes hõljumisega tegin ma igasugu n-ö algaja vigu, aga tänu sellele saan ma nüüd mingid punktid kirja panna ja ehk kellelegi tuleb see tulevikus kasuks. 


– Ära osta paberpileteid–

Ma olen iPhone'i kasutaja. Ja iPhone'il on siuke mugav lahendus nagu Apple Wallet(ilmselt Androidil on ka mingi selline värk). Seega lennupiletid– muidugi ostan ja hoian telefonis. Ekraanil on enne boardingut notikas ja saab kenasti QR-koodiga väravatest läbi. Bussipiletitega põhimõtteliselt sama asi. Aga metroopiletitega? Mmmm, ei. Tegelikult ma nägin küll seal maa all väravates mingit viipamisega seotud märgistust, aga mul üldse ei klikkinud ära, et võiks olla olemas mingi äpp, mille kaudu saab piletid soetada ja et värava avamiseks ei ole vaja muud, kui täis akuga nutitelefoni. Jah, selline äpp on olemas(ATM Milano Official App) ja ma kujutan ette, kuidas see meie elu lihtsamaks oleks teinud. Vähem aja- ja paberikulu. Muideks, kui ma ei eksi, siis ka Duomo ja Castello Sforzesco kindlus aktsepteerivad ja isegi soovitavad külastamisel e-piletit.


– Ära unusta poekotte koju ega jäta tegemata uurimistööd nullkulu poodide osas –

Nagu öeldud, ma ei valmistanud end eriti reisiks ette. Esiteks, minu kõige suurem algaja viga oli see, et ma jätsin oma poekoti koju, Eestisse. Veits marru ajas küll, sest oma poekoti puudumine tegi elu päris ebamugavaks, kuna kilekotti ma mitte mingil juhul osta ei oleks soovinud. Seega me kas panime omal kõik taskud ja sületäied asju täis või toppisime Bershka paberkotti, mille esimesel päeval olin sunnitud võtma, et Lauri teksapükse ümber kaela kandma ei peaks. Teine asi, mida saad minust paremini teha, on Milanos mingites bio või täitsa nullkulu toidupoodides shoppamine. Nt pidi üks taevalik pood olema Negozio Leggero, kus saad isegi veini osta oma taarasse. Viimasel päeval kõndisin ma mööda ka ühest ökopoest, kus ma silmasin sama seisu, nagu on Eestis, kus tomat ja õun on lahtiselt saadaval. Muidu aga ma hommikuvõikule kurki või snäkiks banaani osta ei saanud, sest tavapoodides, nagu Carrefour, sai pakendita ainult lahtilõikamata arbuusi ja melonit. Kõik muu, nagu näiteks 6 tomatit, 1 banaan, 1 avokaado või 2 pikka kurki, olid karbis ja kiles, sest Itaalias pidavat olema sellised seadused, mis teevad toidu pakendivabalt müümise nii keeruliseks, et ei viitsita sellega vaeva näha.


Väärt info lugejalt: Teised superhüpermarketid nagu Esselunga, U2, Simply jne pakuvad lahtist puu- ja juurvilja. Linna peal on ka fruttivendolo’d, kus saab lahtist puu- ja juurvilja. Turg on Milanos iga päev, aga erinevatest tsoonides, internetist peaks ilusti üles leidma. Negozio Leggero on super pood ning lahtist veini saab ka muudest veinipoodidest.



– Hoia puhtust ja täida oma veepudelit –

Kui nüüd see negatiivne osa, ulme ülepakendamine, kõrvale jätta, siis positiivne oli see, kuidas paljudes kohtades(ala keskused, festival, McDonald’s!) olid prügi sorteerimiseks erinevad konteinerid, kui puhtad olid tänavad ja kui kergesti kättesaadav oli joogivesi. Seega kui teiste asjadega panin veits pange, siis eelnimetatutega mitte. Aga reaalselt, kui võrrelda Milanot Tallinnaga, siis Tallinn on minu silmis ikka räpasem. Just seetõttu, et meil on rohkem põõsaid ja murulappe, kuhu mingi loogika pärast inimesed nahaalselt oma prügi loobivad, ja miskipärast on meil ka rohkem suitsukonisid. Aga noh, vahet pole, kus linnas oled, mina loodan ikka, et sa ei viska midagi maha ega osta plastpudelis jooke. Häda korral annan klaaspudeli ja häda-häda korral ka plekkpudeli andeks, aga plasti mitte. Ja Milanos on oma pudeliga ulme lihtne. Igal pool on sellised pisikesed purskkaevukesed(fontanelle'd), kus sa saad oma pudelit täita. Ja kui sul tänaseni ei ole oma veepudelit, siis.. Tegelt ma ei saa aru, kui sul ei ole ikka veel oma veepudelit. Meil on aasta 2019 siiski.



– Ära mine ekstreemsusteni, eksida on ok –

Kui nüüd jutt juba sorteerimist ja oma pudelit puudutas, proovin ma lühidalt kokku võtta ka Milano festivali kogemuse. Alles ma ju käisin I Land Soundil ja Lauluväljakul Andrea Bocelli kontserdil, seega mul on hea võrdlusmoment. ILS kogemust ma uuesti ei tõstata, aga kui Lauluväljakule sai oma pudeliga sisse, ent kuskil ei olnud seda pudelit täita, siis Milano Rocks oma pudeliga festivalialale ei lasknud ja me pidime kohapealt plastpudelid ostma. See kõik turvakaalutlustel, sest mina oma teraspudeliga oleks võinud vabalt kellelgi pea katki visata. Niisiis, need plastpudeliud võtsime esimese päeva lõpus endaga kaasa ja järgmine päev läksime nendega uuesti festivalile, et neid siis wc-s täita. Ilma plastpudelita ei oleks välja mänginud, sest päike lõõmas 30-kraadise kuumusega lagipähe ja ma enne ostan selle pudeli, kui viskan kuumarabanduse või vedelikupuuduse tõttu pildi taskusse ja seetõttu Florence and the Machine'i esituse maha magan.



Teine asi, mis täiega pekki läks ja mille pärast mul kõige halvem enesetunne on, on see, et ma ostsin veiselihaburgerit. Ma ei tea, mis valemiga ma välja arvutasin, et see on hea mõte, aga ma tean, et seda rohkem ma teha ei taha. Enne olen näljas, kui söön seda asja uuesti. Selles osas olen ise täiega rumal, et ei osanud ajaarvestust teha ja enne festivali linnas süüa. Siinkohal näpunäide- itaallased armastavad lõunapause teha ja poodidel/kohvikutel uksed mõneks tunniks kinni panna, seega planeerige oma söögikorrad sellest lähtuvalt. Aga ega ma sain karistada ka oma teo eest, sest mul hakkas sellest burgerist koheselt sees keerama. Pluss see maitse. Mina ei tea, kuidas ma kunagi neid lihaburkse lätsutasin. Ma muidugi vabandan, kui keegi kuidagi puudutatud nüüd on, aga minu blogi, minu reeglid. Küll aga teine päev olin poole targem. Ma läksin küll tühja kõhuga festivalile, aga täitsin selle rasvaste friikate ja ketšupiga.


Tulles tagasi Lauluväljaku juurde, siis noh, teadagi on meil ainult suured rohelised prügikonteinerid ja sina, külastaja, saad visata kõik sinna ühte patta. Milanos aga oli festivalialal 5-osaline sorteerimine. Plast+metall, paber, olme, klaas ja bio. Väga tore oli vaadata, kuidas inimesed peatusid ja hoolega valisid, kuhu oma prügi visata. Nii peaks igal pool olema! Mitte ainult mingitel üritustel, lennujaamades või kaubanduskeskustes, vaid tänaval ja igas kodus ka! Kuigi.. Esimesel päeval külastajate poolt mahavisatud prügi ootas meid ees ka teisel festivalipäeval. Selle eest shame on you, MLNRKS.



– Ära võta asju iseenesest mõistetavalt –

See lause on täiega mulle suunatud, sest mitte ainult Milanos, vaid ka mujal on tulnud ette olukordi, kus mina, keskmisest rohelisema maailmavaatega neiu, arvan, et kõik teised on sama rohelised. Ma pean hetkel silmas seda, et kui sa lähed õhtul dringitama, siis ütle teenindajale, et sa ei soovi kõrt, kui sa ostad poest paari sokke, ütle teenindajale, et sa ei soovi kilekotti, ning kui sa ostad omale jäätist, siis vali vahvel ning pea meeles paluda, et sulle ei pandaks juurde pisikest plastlusikat. See viimane on täiesti ebavajalik materjalikulu ja kes üldse sööb vahvlijäätist lusikaga? 



Lisaks soovitan ikka mingilgi määral välja vaadata, mis toidukohad sinu trajektoorile jäävad. Taimse/täistaimse toidu eelistajana kasuta kindlasti Happy Cow lehte, kuigi Itaalia on pitsa-pasta paradiis, mistõttu midagi taimset leida ei ole probleem. Kuna ma aga täiesti vegan/vegetarian kohti üles ei otsinud, sõimegi me seal, kus ette juhtus ning erilist kogemust me ei saanud. Ühe ettevõtte ma Happy Cow-st välja kaevasin ja sinna ka tahtsime täiega minna, aga paraku olid nad oma toidukäruga kohal ainult päeva teises pooles, mil meie olime linna ääres mussi kuulamas ja puusa nõksutamas.


– See on kokkuvõte vmt –

Aga muidu oli väga lõbus ja mõnus. Me jalutasime kolme päeva peale kokku umbes 45km, sõime mega head vegan jäätist, vahetasime kohalikega siiraid naeratusi, peitsime oma akupangad ja veepudeli festivali ajaks suvalisse võpsikusse, nägime PVRIS-it laval rokkimas, the 1975-i jämmimas ja Florence.. Ta oli laval kui haldjas, tema fännid olid kõige soojemad inimesed üldse ja tema palvel terve rahvamass hüüdis teineteisele, kuidas nad üksteist armastavad. Siis me sõime jälle head jätsi, kaalusime, mis on parim lahendus paduvihmaga festivalile minekuks, nägime, kuidas Billie Eilish laval oma jala välja väänas ning ülejäänud laulud pukil istudes esitas, lohutasime hüsteerias noorpaari, kes Iisraelist tulnud hilinenud lennu pärast Billie kontserdist ilma jäi ning armusime(mina armusin) Twenty One Pilots-isse, kes on kaks mega andekat muusikut, kes suudavad rahvamassi tavapärase kükita-ja-nüüd-täiega-hüppa žesti asemel võta-naabrilt-ümber-kinni-ja-hüppa-8-sammu-paremale-ja-8-vasakule tegema panna. See oli e p i c.


Tänks jälle ja tsau ja kuulmiseni.

Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel