MAAILMAPÄÄSTJA 7 MÄRKMIKKU

Esialgu ma mõtlesin, et sellest tuleb üks lihtsa lugemise postitus, kus ma tutvustan enda argipäeva ja huvisid natukene rohkem. Aga mida rohkem ma selle kirjutisega tegelesin, seda enam sain ma aru, et ma tahan veidi sisse põimida ka natukene tõsisemat juttu ja rääkida natuke lähemalt, miks mul üks huvi on. Rääkida sellest, et Live like you give a damn tähendab ka seda, et tuleb enda eest hoolt kanda. Et mitte keerutada ja end huvitavaks teha, siis ütlen kohe välja, et see on lugu minu huvist täita ja pidada erinevaid märkmikke, ent see on ka põgus lugu ärevusest.


Ma avastasin ühe viimase koristuse ja asjade sorteerimise käigus, et mul on omajagu erinevaid märkmikke kokku kogunenud. Panin nad siis kirjutuslauale teineteise otsa ja lugesin kokku 7 tükki. SEITSE pabermärkmikku ja ma julgen end maailmapäästjaks nimetada? Ma ei ole sellele varem tähelepanu pööranud, aga tuleb välja, et mulle meeldib asju käsitsi üles täheldada. Mis on tegelikult mõistetav, sest mulle jäävad asjad kuidagi paremini meelde, kui need kuhugi paberile kirja panen ja päris nauditav on ka see, kui sa saad oma to-do list'ist mõne ülesande maha kriipsutada, mitte kuskilt telefonist ära kustutada. Aga tõsiasi on ka see, et tulevikus ma pean mõtlema, kuidas seda veidi keskkonnasäästlikumalt teha.

Iga minu märkmik on isemoodi ja satub mu ette erinevatel hetkedel. Mõnda täidan ma pea iga päev, mõni satub aga ainult korra kuus kätte. Samas igaüks on mulle omajagu oluline, sest nad aitavad mul mingil viisil ärevusega tegeleda. Ma ei karda sel teemal rääkida, sest julgen öelda, et igaüks meist on ühel või teisel hetkel üht- või teistmoodi ärevust kogenud. Ootusärevus, võistlusärevus, lihtsalt selline pingeline ärevustunne. See on kas hirm või teadmatus eesootava ees või tead, vahel on ärevus ka selline, millele sa ei oskagi kohe seletust leida. Vahet pole, millist neist sa kogenud oled või kunagi koged, mina olen seda meelt, et emotsioonid väärivad kogemist ja läbielamist ning minu puhul on selleks läbielamise viisiks märkmiku haaramine ja kirjutamine. Ja kui ma saan aru, et mingi emotsioon ei ole siiski mu energiat väärt, siis ma haaran ikkagi märkmiku.


Räägime alustuseks kõige lihtsamast märkmikust, mis käib minuga pea iga päev töö ja kodu vahet kaasas – selleks on minu n.ö töö(de)märkmik. Töömärkmik selles mõttes, et ma kirjutan sinna üles tööga seonduvad infokillud ja to-do list'id, ent ka eraelulised plaanid. Nagu ma just hetk tagasi ütlesin, siis on minu jaoks oluline, et minu päevaplaan saaks paberile kirja pandud. Ma olen proovinud oma arvuti märkmete vidinat, aga see kaob alati mu silme alt ära ja siis ma leian alles mõni nädal hiljem, et oi, ma ju tahtsin too esmaspäev ühe e-maili kirjutada... Aga mis see ärevusse puutub? Asi on lihtne – kui ma endale päeva või nädala tegevusi kirja ei pane, olen ma kui peata kana ning tunnen, et teen kas liiga vähe või kirun enda kallal, kui millegi unustan. Mõlemail juhul tekib mul ärevus ja rahutus. Ja nendel juhtudel ei peaks mu hea tuju üldse kannatama, seega olukorra ennetamise mõttes on see nn töömärkmik minu elus tähtsal kohal.


On muidugi inimesi, kes ei pea midagi üles märkima, aga Sulle, kes sa oled minusugune listitaja ja päevaeesmärkide seadja, on mul üks näpunäide, mille ühelt tuttavalt sain. Kui sa teed endale nimekirja asjadest, mida päeva jooksul ära teha tahad, siis vali neist 1 põhiülesanne, mis peab kindlasti tehtud olema. See ennetab niisamuti ärevuse teket, juhul kui oled minusugune, kes võib enda peale pahandada, kui ta kõiki neid 23 asja ära ei jõua teha ühe päevaga. Kui sul on aga 1 kindel asi, mis p e a b tehtud olema ja see saab ka päeva lõpuks tehtud, siis ei morjenda asjaolu, et oled ülejäänud 22 ülesannet homsesse visanud, vaid pigem on mingine uhkus enda üle. See ei tähenda muidugi, et mul ärevust üldse ei oleks, ikka on natukene. Aga see ärevus on nii pisike ja tegelikult hoopis positiivne, sest ta hoiab mind tegusana.


Siis on mul selline märkmik, nagu Eesmärkmik. Hästi tore märkmik, mis ei ole üles ehitatud kalendermärkmiku formaadil ehk sa saad ise vaadata kas ja millal sa seda täidad. Ja mina täidangi seda täpselt siis, kui mul tunne tekib. Seal on ees ootamas igasugu lahedad ülesanded, mis teoorias peaksid sind aitama oma eesmärkidele lähemale jõuda. Ja ma usun, et tegelikult aitavad ka. Olen seda ka varem välja öelnud, et kui sa oma unistused paberile kirja paned, on sul kõvasti suurem tõenäosus need ka kunagi saavutada. Samas on seal selliseid asju, mis aitavad enesearengule kaasa, nagu nt lehekülg, kuhu saan märkida üles, mille üle sel või tol päeval tänulik olen või lehekülg, millega õpid halvas head nägema ja nii palju muud ägedat.


Kusjuures Eesmärkmikule lisaks on mul ka üks selline musta värvi valgete lehtedega märkmik, mille igale lehele paneme Lauriga kirja ühised unistused, nt mõne sihtkoha, paiga või isegi artisti, keda kuulama tahaksime minna, ning siis üks päev, kui oleme oma soovi täitnud, lisame alla pilditõestuse. Omamoodi pildialbum või siis unistuste märkmik. Annab niisamuti elule vunki juurde, kui on, mille nimel elada, eksju?

Ma mäletan, et nooremana keegi väitis, ilmselt mõni klassiõde, et unes nähakse seda, mida kardetakse või millest unistatakse. Ilmselt on selles ka terake tõtt.. Või on see mulle intrigeeriv mõte lihtsalt sellepärast, et unenägude maailm on mulle alati huvi pakkunud. Noh, et kuidas see kõik toimib, kuidas mu aju nii keerulisi stsenaariume ja asukohti välja mõtleb, mis ärkvel olles täiesti ebaloogilistena tunduvad? Või miks kurat ma pean öösel end üles võpatama selle peale, et olen kuskilt kaljult alla kukkumas või näen enda voodi jalutsis mõnda kogu seismas? Ja muidugi kõik need sümbolid, mis unest meelde jäävad. Nii põnev on see kõik. Lausa nii põnev, et kusagil 2017. aastal hakkasin ma pidama unenägude päevikut. Seda seost olen ma enda puhul igal juhul märganud, et unenägusid näen ma pigem sellistel perioodidel, mil ma olen emotsionaalselt veidi tundlik, ja kuidagi rahustav on oma uni paberile kirja panna ja mõelda, mida ma iseendale öösel öelda tahtsin või millega ma praegu tegelema peaksin, et leiaksin sisemise rahu.


Sisemine rahu, enesekindlus ja armastus enda vastu on mulle tänasel päeval nii oluliseks saanud, et ma olen omale juurde võtnud veel 3 märkmikku, mida täita, kui olen omadega ummikus, kui mul on mõni küsimus, mis vajab hetkeks aja maha võtmist ja keskendumist või ma tahan lihtsalt korra pausi teha ja olla.


Vahel ma lihtsalt tahangi korraks end ümbritsevast maailmast sulgeda, panna klapid pähe ja midagi pea et sisutühja teha. Selleks on mul selline raamat/märkmik nagu 1 Page AT A TIME. Jällegi lahe idee, nagu seda on Eesmärkmik. See on märkmik, mille igal lehel on sulle täitmiseks üks ülesanne. Sul on täielik vabadus valida see leht, mis sind just sel konkreetsel päeval kõnetab ja valikuid on nii palju. On näiteks lehekülg, kuhu saad suurelt kirja panna oma suurima ebakindluse ja siis... see lehekülg lihtsalt edasi keerata. On olemas lehekülg, kuhu saad kleepida suvalise visiitkaardi, mille rahakoti vahelt leiad. Või täiesti tühi leht, kus saad oma loovuse maksimumini proovile panna või hoopis kõik tunded kirja panna, mida sel hetkel endaga kannad. Kohati tobe, aga nii lihtne viis panna elu pausile ja noh, kuna mulle meeldib kirjutada ja kritseldada, siis see on selleks hea viis.


1 Page AT A TIME annab võimaluse ka sisemiste muredega tegelemiseks, aga ma olen aru saanud, et alati ei sobi mingisugune kindel vorm, et saavutada sisemine rahu. Niisiis on mul tekkinud kõikidele nendele eelnimetatutele lisaks märkmik, kuhu ma panen kõik tunded ja küsimused ning vastused kirja. Paneme sellele nimeks Siseelu märkmik. Sinna läheb kirja kõik, mis ma tunnen, et peab kirja minema. Mõni päev kõnetab mind mingi mõte või tsitaat – seega panen selle kirja. Mõni päev olen super heas tujus ja sel juhul on see märkmik hea koht, kus endale kinnitada, et deem, ma olen äge naine. Kolmandal juhul on mind painamas see eelpool mainitud seletamatu ärevus ja ma proovin selle märkmiku ridadel leida vastust, mis see siis täpsemalt on, mis mind praegu häirib. Mõni päev ma teen endaga lihtsalt sellise "arstliku" kontrolli ja vastan nt küsimustele, nagu ,,Millest ma unistan?", ,,Kuidas end tunnen?", ,,Mida vajan kõige enam?" või proovin lõpetada lauseid, nagu ,,On aeg lasta minna..", ,,Peidan end.." jne. Ma leian, et see on ülimalt oluline, et me endaga vahetevahel selliseid jutuajamisi peaksime.


Küll aga ei saa alati nendele küsimustele nii endamisi istudes, märkmik ees, vastuseid. Vahel tuleb minna sügavamale alateadvusesse ja neid vestlusi hoopis seal pidada ehk siis mediteerida. Oh, kuidas mulle meditatsioon meeldib. Meditatsiooni vorme on muidugi tohutult palju, aga ka lihtsalt hetkes olemine on mind viinud sellistele mõtterännakutele, mis toovad silme ette sümbolid, mida hiljem analüüsides mu silmad nii suuresti avanevad, nagu mitte kellegi teise õpetuste peale nad varem avanenud ei ole. Ma kohe ootan neid rännakuid, sest ma tunnen, kuidas nad mind õpetavad ja arendavad. Niisiis on mul pea alati endaga kaasas Meditatsioonimärkmik, kuhu ma mediteerides üleskerkinud mõtted ja sümbolid kirja panen, et neid analüüsida saaksin, kui juhuslikult kohe meditatsiooni ajal või järel vastus või arusaam ei tule.


Ma olen aru saanud sellest, kui oluline on enda tunnete ja emotsioonidega tegeleda ja et tegelikult ei saa meid väga keegi teine raskel ajal aidata, kui meie ise. Enesearengu mõttes ma täiesti soovitan mõnda neist tegevustest katsetada, mida ma siin kokku loetlesin. Kas siis mediteerida või lihtsalt korra nädalas vastata ausalt siseelu puudutavatele küsimustele. Ausõna, nii palju asju saad enda kohta teada ning tänu neile oskad ka endaga paremini läbi käia, pilt läheb palju selgemaks selles osas, mida sa reaalselt elus teha soovid ja tasapisi poeb peitu ka ärevus. Ja kui ärevust ei ole, on lihtsalt võimalus seesmiselt areneda ja aina õnnelikumaks kasvada. Leian, et see on elus kõige olulisem. Olla õnnelik.

Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel