MA OLEN UNUSTANUD PÄRISELT PUHATA

Ma olen väsinud. Ai, ma olen väsinud. Ma magan pea iga päev lõunaund, aga olen ikka väsinud. Eilegi nägin kurja vaeva, et end päeva teise uinaku asemel kirjutama ajada. Olgugi, et ma tunnen, et ma tahan kirjutada, sest mul on mõtteid ja tundeid, mis tahavad minu seest välja saada, eelistaksin ma ikkagi paaritunnist lõunaund või mingisugust muud tegevust, mille tarbeks mu aju töötama ei pea. Vaataksin hea meelega Netflixi või sirviksin sotsiaalmeedias, mida teised inimesed teevad.


Veidikese kõhklusega olen tegelikult selles osas praegu nii aus, sest hetkedel, mil ma seni olen avalikult välja öelnud, et ma olen kurnatud või demotiveeritud, on minu poole pöördunud inimesi, kes seda miskipärast heaks ei kiida. On inimesi, kes veidi viltu vaatavad. Et justkui on minu ülesanne näidata oma sotsiaalmeediakanalitel vaid seda, kuidas ma otsast lõpuni energiat täis olles ringi toimetan, oma jälgijaid üha motiveerin, tegutsema innustan, positiivsusest ja elurõõmust pakatan. Justkui pole mul õigus olla haavatav ja igapäevategemistest kurnatud. Absoluutselt, minu on soov suures pildis teisi inspireerida, aga seejuures on minu eesmärk olla oma jälgijatega täiesti aus ja täiesti ausalt ütlen, et ma olen praegu täiega väsinud.


Aga mis selles siis nii halba on, et ma väsinud olen ja seda välja hõiskan? Ma olen enam, kui kindel, et kuskil teisel pool ekraani on keegi, kes end samamoodi tunneb ja hetkeks kergendusega välja hingab. Aasta hakkab otsale saama ning juusiis oleme oma põhienergia kuskil aasta esimeses pooles ära kasutanud. Ja meil kõigil on olnud tegelikult keeruline aasta. Olgugi, et ma ei ole rahaliselt vastu näppe saanud, on kogu maailmas toimuv olnud minu jaoks emotsionaalselt väga kurnav. Me kõik oleme pidanud mingeid muudatusi tegema, uue olukorraga kohanema. Jumal küll, ma poleks seda oodanud, aga oh, kuidas ma igatsen reisimist! Seejuures on mul kahju inimestest, kel ON olukorra tõttu majanduslikult raske, mul on kahju loodusest, mida kapitalistlik ühiskond aina kurnab, mul on kahju erinevatest inimgruppidest, keda diskrimineeritakse. Ja maailmas toimub nii palju muud veel, mis peast kinni haarama ajab. Ma elan kõigele sellele väga kaasa ja tahes-tahtmata on see veidikene kurnav. Ja kui vaim on väsinud, on ka keha väsinud.


Teisalt olen ma end oma enda tegemistega veidi ära väsitanud. Ma olen küll endale valinud töö, mis ei ole graafiku alusel ja pööranud oma elu sedapidi, et ma võiksin endale tegelikult igal hetkel puhkust lubada (jumala eest, ma saan ju pea iga päev endale lõunauinakuid lubada!), ent selline eluviis on mulle ikka veel uus ja ma alles õpin, kuidas töö ja puhkuse vahel harmooniat ja tasakaalu leida. Minu tänane töö keerleb sisuloome ümber ja sisu loon ma oma igapäeva elust ja tegemistest, sisemaailmast. Ja üpriski tihedalt. See võib kõrvalt näida lihtsa tööna, ent võtab minult tegelikult omajagu energiat. Kusjuures kes oleks võinud arvata, et kõigele sellele nii palju kaasa elatakse! Mulle tuleb igapäevaselt nii palju sisukaid kirju, millele ma ju samamoodi sisukalt vastata soovin. Samamoodi tuleb mulle, nagu mainisin, vahetevahel ka mõni pahakspanev pöördumine ja ka nendega tegelemine võtab oma osa minu energiast. Ja selle energiakulu juures olen ma ära unustanud PÄRISELT puhata.


Mulle jubedalt meeldib see, mida ma praegu teen. Mulle meeldib oma tegemisi teistega jagada, mulle meeldib Lauriga YouTube nokitseda. Mulle meeldib teiega suhelda, nõu anda, mõtteid vahetada, tõsisemaid vestlusi pidada. Aga vahepeal saab seda liiga palju. Vahepeal kasvab kõik üle pea ja ma jooksen kuhugi tupikusse, teadmata, kuidas edasi toimida. Siis ma võtan omale päeva, olen kõigest eemal, kuulan hetkeks oma keha ja vaimu... ning siis olen ma taas tagasi. Küll aga alati ei piisa sellest ühest päevast. Niimoodi pisihaaval puhkamine ei võta lõpuks täit puhkuse mõõtu välja. Kui sa oma 8-tunnise ööune jagaksid päeva peale 15-minutilisteks miniuinakuteks, ei puhkaks sa samamoodi välja. Ja nii ma olengi unustanud ära endale anda korralikku puhkust. Kirun koguaeg Laurit, et ta ei puhka, noomin, et vaba pühapäev ei täida tegelikult tema energia karikat, ise aru saamata, et ma padana katelt sõiman. Peaksin aga võtma nädala-kaks, et reaalselt kohustustest eemal olla, end kõigest välisest välja lülitada.


Mis aga juhtub, kui oled unustanud puhata? Või mis juhtub minuga, kui olen unustanud seda teha? Igasugune isu kaob ära. Eluisu on alles, aga lisaks sellele, et ma ei jaksa teha mulle meeldivat tööd, ei ole ka vabadel hetkedel tahtmist teha asju, mis muidu rõõmu toovad (rääkimata argielu kohustustest). Ei ole mul isu rullida lahti joogamatti, et igasugu umbsõlmed lahti venitada, ei ole mul isu sealsamas matil vaikuses istuda ja mediteerida, olgugi, et iga sessioon toob palju huvitavat mõtteainet, avastusi. Ei jaksa ma saada kokku sõbrannadega, katsetada Lauriga köögis uusi põnevaid maitseid ja retsepte ning ka Ruudi tähelepanule ei kipu ma erilise vaimustusega vastama. Ma olen tühjaks pigistatud ning ainus, mis teha kannatab, on vaadata juba teist ringi äsja lõpetatud telesarja või klaasistunud pilguga automaatrežiimil Instagram'i scrollida. 


Seega tuleb teha muudatus. Tuleb endale puhkus planeerida. Ja taamal on see mul nüüd ka plaanis. Seni aga, kui päevad puhkuseni tiksuvad, tuleks täita nädala sees olevad minipuhkuse hetked nende samade meeldivate tegevustega, mis muidu silma särama paneksid. Kuna aga nii suur osa minu päevast möödub just koduseinte vahel, leian ma, et oluline on puhkuse juures keskkonnavahetus. Nii plaanin ma vahetada koduse joogasessiooni mõne rühmatrenni vastu. Diivani asemel ajan end raamatut lugema mõnda kohvikusse või raamatukokku. Ja samas vaimus olen ma planeerinud tänaseks spaapuhkuse sõbrannadega. Jätame peikad kodudesse ja veedame terve päeva teineteise seltsis ning ka öösel võivad poisid patju kaisutada, sest magusa une saame meie magada hotelli linade vahel (ootan seda tõesti väga, sest mul on alati hotellides mesimagus uni). Kusjuures märgin need tegevused kalendrisse eraldi värviga – kollasega – sest kollane toob toreda emotsiooni ja tekitab ootusärevust.


Niisiis vahel läheb veidikene aega enne, kui märkad, et praegune elumuster ei toimi sinu kasuks. Ja sellest ei ole hullu, kui selle märkamiseni läheb rohkem, kui päev-kaks, nädal-kaks. Ma usun, et ei ole laiduväärt asjaolu, et mul seekord läks aega mõned kuud, enne kui märkasin, et ma ei ole osanud reaalselt puhata ning mingil automaat-energiasäästurežiimil ringi toimetan. Kuskil ei ole kirjas valemit või reeglit, kuidas elu elama peab. Elu võlu ongi see, et me saame avastada, areneda, õppida ning sammuda oma rada endale sobivas tempos ja trajektoori pidi. Küll ma järgmine kord oskan juba paremini ära tunda, kui olen samasse mustrisse langemas ning oskan juba paremini (ja ehk isegi varem) muudatusi teha.


Kraabin aga selleks korraks selle kirjatüki kokku ja saadan teele. Spaa on ootamas ja mu sõrme- ning varbaotsad kibelevad end juba pikalt vees vedelemisest krimpsu ajama. Soovin teile kõigile ainult head ja meenutan, et te pandeemiast tingitud reisi piirangute tõttu ei unustaks endale puhkust anda. Ja panen südamele – oleme teineteise vastu head. Aitame üksteisel lendu tõusta, mitte vastupidi. Konstruktiivne kriitika on kasulik, suunamine ja nõu teretulnud, aga sisutud pahandavad kommentaarid jäta parem välja hõiskamata.


Pai!

P.S Kes just tahavad koduseinte vahel puhata, siis siin on paar Netflixi soovitust:

  • David Attenborough: A Life On Our Planet

  • Down to Earth with Zac Efron

  • The Social Dilemma

  • When They See Us

Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel