MA OLEN EESTI LOODUSESSE ARMUNUD

Umbes täpselt aasta tagasi panin ma koos Lauriga kirja mõned matkamuljed ja avaldasin postituse ,,Mine metsa!”. See oli vaade meie eelneva aasta esimesele telkimisele ja seiklustele, mis jaanide ajal metsas juhtusid. Juba siis olin ma metsa armunud, aga viimase aastaga on sellest kasvanud põhjatu armastus, ning leian, et möödunud aastat võiks tähistada antud postitusega, meenutades möödunud seiklusi ja jagades taas seda armastust eesti metsade, rabade ja mereääre vastu. Ehk saan selle postitusega sinussegi süstida soovi oma vaba aeg ja puhkus teinekord just looduses veeta.


Kui sa eelmainitud postitust oled lugenud, siis ilmselt tead, et number 1 põhjus, miks mulle metsas meeldib, on sisemine rahu, mida see minus tekitab. See metsavaikus ehk puude kohin ja linnulaul on nii meditatiivse loomuga. Ma võiksin lõputult päikesevanne võtta, telgis vihma sabinat kuulata või õhtul lõkke ääres vaikuses istuda, ilma et ükski pseudoprobleem või argimure mind kimbutaks. Või teinekord isegi rabas käia ja ilusa ilmaga üks sulps vette teha. Looduses jääb aeg seisma, ma saan ilma igasuguse mureta kogu seda ilu endasse ahmida. Loodus on täis voolavat energiat ja ma tunnen end seal elusalt, ma tunnen end võimsalt, minus süttib alati miskine optimism, lootus ja teotahe. Ma säran õnnest.




Kuigi ma armastan üle kõige mõneks päevaks telgiga kuhugi metsa minna, siis alati ei ole selleks aega ja võimalust, mistõttu ma turgutan oma vaimu ka väiksemate metsakohtingutega. Näiteks meeldib mulle, nagu ka suurele hulgale meie kaasmaalastest, discgolfi mängimas käia. Mul on ääretult hea meel, et inimesed end looduses liigutamas käivad. See on ju nii odav aktiivne puhkus. Eriti, kui sa ei ole profimängija ja saad läbi lihtsalt ühe pikamaa kettaga, mille võid endale kusagilt teiselt ringilt või Prismast soetada või isegi sõbralt laenata. Ka meie ei mängi-mängi discgolfi ehk me ei loe punkte või heiteid (ma isegi ei tea, millised on ametlikud terminid siinkohal), vaid liigume koos ketastega rajad lihtsalt läbi. Tähendab, me küll viskame neid, aga vahel mitte eriti suure pingutusega ning vahel juhtub isegi mõni rada vahele jääma, sest me tulime puude vahele pigem selleks, et enda süsteemile väikene restart teha.



Tihti aga tahan ma lisaks sellele, et mind ümbritseks kaunis loodus, ka privaatsust. Kuna aga discgolf on Eestis nii populaarne tegevus (võib isegi öelda, et rahvussport), juhtub radadele palju inimesi. Harjumaa piires on see populaarsus eriti kõrge ja ilusa ilmaga on kohati keeruline, kui mitte võimatu, leida rada, kus oleks vähe inimesi. Näiteks Mõisaküla või Abja-Paluoja radadel käies pole ma tänaseni ühtegi teist mängijat kohanud, aga kahjuks iga spontaanse otsusega minna kettaid loopima ma Lõuna-Eestisse ei ole valmis sõitma. 


Õnneks on selleks puhuks meil Eestis igasugused muud võimalused olemas, nagu näiteks matkarajad. Nii, nagu on meil üle Eesti juba lõpmata palju discgolfi parke, on meil ka RMK matkaradasid. Ma ei tea ühtegi teist riiki, kus oleks selline vapustav võimalus ja süsteem, nagu selle on RMK meile loonud. Et sul on võimalus tasuta liikuda ringi mööda kauneid metsa- ja rabaradasid, mis on puhtad, hoitud ja kaitstud. Et sul on võimalus endale netis täpselt enda soovide ja eelistuste järgi välja vaadata, kuhu minna. Kas soovid sa siis oma teele mõnda puhke- või lõkkekohta või hoopis ratta- või maastikusõiduala. Samuti saad RMK lehel välja vaadata, kust mõnda metsaandi leida võib ja võid lisaks akude laadimisele tulla loodusest tagasi ka ääreni mustikaid või seeni täis laetud ämbritega. Lihtsalt nii palju ägedaid võimalusi! Rääkimata igasugu tarkusest, mida metsas leida võid. Igasugu infotahvlid jms ning minu arust tegi RMK Eestile nii ilusa kingituse, jaotades matkateedele laiali 100 huvitavat kultuurilugu, mis räägivad Eesti ajaloo põnevatest isikutest ja sündmustest. 



Üks minu lemmikuid paiku on Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala ning seal asuv Jussi loodusrada. Käisin viimases tänavu esimest korda ja see on selle suve üks seniseid meeldejäävamaid seikluseid. See oli mõnus paraja koormusega 8 km-ne jalutuskäik, mille vahepeal sai (hirmudega silmitsi seistes) sammuda rabajärve väikesele jahutavale suplusele. Ma kujutan ette, kui äge on kunagi oma põnnidega sinna minna, võibolla vahepeal isegi pisike piknik teha ja sel viisil tore minipuhkus mälestustesse kirja panna. Mis muud, kui piknikukorv kokku, autol paak täis, tossud jalga ja matkale. Ma ei vahetaks seda mitte mingil juhul mõne veekeskuse või kino külastuse vastu välja. Me oleme osa loodusest ja minu meelest on nii oluline seda kontakti hoida.



Samamoodi, nagu ma eelistan jalutuskäiku metsas kinole, eelistan ma telkimist AirBnb-le. See on minu lemmik puhkuse viis – ööd ja päevad metsas. Telkimine on mulle tegelikult väikesest peale meeldinud. Ma ei mäleta küll, et minu perel oleks olnud kombeks metsas telkimas käia, aga suviti mulle meeldis väga telk koduaias püsti panna ja öö seal veeta. See on kuidagi äge tunne, samaväärne tuppa toolide ja tekkidega onni ehitamisele. Nii müstiline ja põnev. Tänase päevani on mul kõhus pisikesed liblikad, kui telki saan. See on minu jaoks seiklus, mis närvikesi kõditab ja adrenaliini tekitab, sest olen mugavustsoonist väljas ja pean toime tulema igasugu tänapäevaste mugavusvahenditeta. Lisaks mets õpetab nii palju. Ma oskan tänu metsale teha ise lõket, olen õppinud tundma rohkem taimi, kui seda mulle bioloogiaõpetaja selgeks teha suutis, ma tean valida telgile asukohta, kuhu hommikul päike peale ei paistaks ning pesta nõusid ilma nõudepesuvahendi ja svammita. Mul on tohutult palju veel õppida, aga iga kord, kui ma metsas midagi ellujäämiseks ära teen, on nii võimas tunne – hakkama sain!


Eriti võimas tunne oli siis, kui ma hiljuti Ruudiga üksi metsas käisin. No ikka see, et ma ise üksi telgi püsti saan ja niiske ilmaga lõkkekohale tule alla, annab nii palju enesekindlust juurde. Kusjuures ei ole olemas maitsvamat asja, kui enda tehtud lõkkel enda tehtud toit, vahet pole, kas selleks on põlve otsas kooritud ja viilutatud kartul või luksuslik risotto. Pean ka mainima, et minu ühed magusaimad uned on magatud just metsas, mis on tingitud värske õhu “mürgitusest” ning üüratust õnne- ja rahutundest hinges. Minu kõige paremad meditatsiooni ja jooga seansid on leidnud aset just metsas. Ma olen õppinud kasutama kirvest ja voolima puuhalust võinuga. No kas mitte ei kõla võimsalt?



Aga muidugi ei ole ma veel sel alal meister ja ei julge end ka tegelikult veel matkajaks nimetada, sest käime metsas alati autoga ning viibime ühes punktis. Aga sellest ei ole ka lugu, sest see ei tee minust kuidagi vähem lahedat tegelast, vaid hoopiski õpetab mind samm-sammult ägedamaks ja meisterlikumaks, et ma üks päev saaksin ka jalgsi matkale minna. Alguses soovitan tegelikult kõigil minna just autoga telkima. Saad kõik mugavused kaasa pakkida, mida kardad igatsema hakata. Paksud suletekid- ja padjad, matkatoolid, potid-pannid, rikkalikult toitu ja kanistrite kaupa vett. Peaasi, et võtad kätte ja lähed. Ja küll siis selle see pisik sisse tuleb ja sa iga korraga aina vähem asju kaasa proovid võtta. Ka minul iga seiklusega aina kasvab soov seljakotiga rändama minna. Ja ma usun, et juba sel suvel mul tekib võimalus üksi kasvõi mõneks päevaks minna metsa kogema, mida tähendab minimaalse varustusega telkimine ja seljakotiga jalgsi matkamine.


Kui nüüd lemmikutest telkimiskohtadest rääkida, siis kõige tihedamini oleme seni külastanud Nõva puhkeala, täpsemini Keibu ja Allikajärve lõkkekohtasid. Meile on need paigad nii meeldinud, et tegelikult me ei olegi väga palju rohkem ringi seigelnud ja uusi paiku avastanud. Esiteks meeldib meile Nõva seetõttu, et on mugaval sõidukaugusel, et reedest pühapäevani võimalikult palju aega metsas viibida saaksime ja väga palju aega sõidule kulutama ei peaks. Eriti, kui tahame peale reedest tööpäeva lõkkeplatsile jõuda nii, et meile ikka teiste seiklejate kõrval ruumi jaguks. Teiseks seetõttu, et meile meeldivad igasugu veekogude äärsed paigad, et soovi korral saaksime varbad vette pista, jahedat vett külmkapina kasutada või hoopis täispuhutava kummipaadiga paar tiiru teha. Ja noh, ka Ruudi on hakanud vett armastama ja kuumade ilmadega läheb vabatahtlikult ning kirjeldamatu rõõmuga mistahes veekogusse ujuma ning kui täiesti aus olla, siis armastus telkimise vastu on kasvanud just sellest hetkest, mil Ruudi meie perre tuli ja me avastasime, milline rõõmupall ta looduses on.



Ma ei väsi toonitamast, kui mõnus metsas on, aga ega enne sellest aru ei saa, kui ise kohale lähed ja koged. Nii palju ilu, õppimist ja avastamist. Täielik puhkus, mille kuludesse saad sa hea planeerimise juures kirjutada vaid toidu. Minult on korduvalt uuritud, kui palju üks selline metsas veetud nädalavahetus võiks maksma minna, aga seda kulu on nii raske välja arvutada. Kõik oleneb sellest, mida sa kohapeal süüa teed või kui kaugele sõidad. Kõik muud tarvikud, nagu näiteks priimus, matkapann, korralik telk, matkatoolid, nõud, on aja jooksul läinud maksma midagi 300€. Magamiskotid on meil iidamast-aadamast vanad ja korralikku magamisalust(madratsit) ei ole me tänaseni soetanud. Aga kogu varustuse võid sa soovi korral ka sõpradelt-tuttavatelt kokku laenata ja telkimispaika saad ka kondijõul kohale. Et see kulu sul endal silme ette paremini end maaliks, panen ma taas kirja nimekirja asjadest, mis mina näen, et peaksid kaasas olema, muu on juba mugavus. Seega siin need on:


– TELK – Kui ma eelmine kord ütlesin, et vajadusel saab ka autos magatud, siis täna ma ikkagi soovitan telgis tudumist. No see on lihtsalt täiesti teine kogemus. Meil on seest pimendusega 3-kohaline Coleman'i telk ja päris hea on 9-10ni põõnata nii, et hommikupäike tülitama ei tule.



– MAGAMISKOTT/TEKK

– MADRATS/PAKS TEKK

– KIRVES – Ma ei näe, et oleks vaja eraldi küttepuid kaasa tassima hakata. Viimase aasta jooksul on igal RMK lõkkeplatsil puud olemas olnud ja metsast leiab ka langenud puid, mida kirvega väiksemaks lüüa. Samuti on kirves hea selleks, et pirdusid teha. Süütetablettide asemel korja metsast üles kuiva sammalt või kasetohtu.



– TIKUD/TULEMASIN

– WC-PABER – Ka seda üldjuhul lõkkeplatside kõrval asuvates käimlates on, aga igaks juhuks võta oma paber kaasa.

– SOOL, PIPAR

– VESI – Alati on võimalus mõne veekogu vett läbi keeta või otsida paik, kus on lähedal mõni allikas, aga kui autoga matkad, võta kaasa piisavas koguses kanistritega vett. Ja hoia kanistrid järgmiseks korraks alles.

– SÖÖGINÕUD – Taldrik, kahvel, tass. Või osavate kätega kaaslane, nagu Lauri, kes kohapeal sulle puidust kausi ja lusika valmis võib voolida. P.S. Nõusid saab kenasti pesta samblaga.

– POTT/PANN



– NUGA – Ma kasutan ehitusnuga. Sobib nii kurgi hakkimiseks kui ka puutöö tegemiseks.

– PUTUKATÕRJEVAHEND – P.S. Iga õhtu puugikontroll!

– ILMALE VASTAVAD RIIDED – Kummikud ja soe kampsun on asjalikud, ka vihmakeep. Aga üldjuhul selline nädalavahetuse puhkus eeldab ainult 2 paari riideid. Ühed seljas ja teised juhuks, kui nende esimestega midagi juhtuma peaks.

– HAMBAHARI JA HAMBAPASTA

– RÄTIK 


Mõnusat seiklemist! Tervita metsa minu poolt ka!

Muide, Kogumispäevikus on see kuu puhkusekuu ja palju häid näpunäiteid, kuidas odavalt puhata. Viska aga pilk peale :)


Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel