LUGU SELLEST, KUIDAS AMATÖÖR RÕDUL TAIMI KASVATAMA HAKKAS

Ma olen alati pigem linnalaps olnud. Ma küll elasin kooli ajal Tallinnast 20 kilomeetrit eemal väikeses alevikus nimega Vaida, aga ma käisin ikkagi linnas koolis ja ka sõbrad on alati seal olnud. Mulle meeldisid linnalapsele omased nutitegevused, mitte aias müttamine. Ja kuigi mu emale meeldis aias peenarde ja hekkide kallal nokitseda või mõnda mööblieset restaureerida, siis miskipärast läks see kõik minust nooremana mööda. Üldse ei kiskunud mind mõnusa sooja suveilmaga õue askeldama, vaid toas Grey Anatoomia binge watchimine oli tol hetkel kuidagi palju mõnusam valik.


See on veider, kuidas inimesed muutuvad. Nüüd kisub mind täiega metsa ja loodusesse ning kätt mulda pistma või mõnda tööriista kasutama. Tahan täiega katsetada ja eksperimenteerida ning eneselegi uskumatul kombel olen ma täna siin ja hakkan kirjutama lugu sellest, kuidas ma oma Mustamäe üürikorteri pisikesele rõdule erinevad maitsetaimed ja eksperimendi mõttes ka paar juurvilja kasvama panin ning esimest korda akutrelli kasutasin. (P.S ilusa ilma korral pane toss jalga ja mine loe seda postitust võimalusel kusagil värskes õhus päikese käes, et ma sult liialt seda ilusat aega ei rööviks.) 


Kaks eelist olid meie rõdul kohe olemas: ta on klaasitud ja suunaga lõunapäikese poole. Kui klaasid sulgeda, on seal päikesepaistelisel ajal reaalselt nagu kasvuhoones. Vähemasti siis, kui sa maapinnast veidike kõrgemal oled. Niisiis, selle loo juures tuleb kohe ka üks kolmas oluline lüli välja – kuldkäsi Lauri. Kui Lauri ei oleks ehitanud rõdule taimekestele taimelava (nii tore nimetus), siis suure tõenäosusega scrolliksid sa praegu Instagram'i või Facebook'i edasi. See tähendab seda, et kui Lauri poleks taimelava ehitanud, oleks mul olnud võimalus ainult paari taime rõdu aknalaual kasvatada ja ma ei oleks seda blogipostitust kirjutama hakanud. Lauri oli aga üsnagi huvitatud sellest, et mina ilma igasuguste teadmisteta hakkan meile süüa kasvatama ja ehitas mulle selleks puhuks taimelava. Ja mitte tavalise taimelava, vaid ta kasutas selleks materjale, mis ühest tööga seotud võtteplatsi ehitusest alles olid jäänud. Kui äge, et mul on kaaslane, kes samamoodi säästvalt mõtleb! (Tegelikult väga tihti on minu ettevõtmiste taga Lauri, kes mõne idee õhku viskab. Ta teeb esimesed sammud ja siis võtan mina juhtimise üle ning põrutan edasi.)



Hästi, oli meil siis nüüd lauake, kus peal hakata taimekesi kasvatama. Mis edasi? Nagu ma vihjasin, siis ega mul eriti taimekasvatuse alaseid teadmisi ei olnud, rääkimata plaanist. Minule omaselt ei hakanud ma ka hullu uurimistööd tegema. Küll ma õpin protsessi käigus, mõtlesin ma. Ma pigem ei ole book smart, sest mis puudutab õppimist, siis ma lihtsalt ei armasta väga lugeda, mistõttu ma pean usaldama oma instinkte ning omandan uusi teadmisi ja oskusi praktika käigus. Kuna ma ei seadnud endale ka mingisuguseid ootusi, siis ma arvan, et ma ei tee suurt numbrit sellest, kui lõpuks ükski külvatud seemnetest vilja ei kanna. Juba praegu ma tean, et kuidas ma järgmine aasta mõnda asja teistmoodi ja paremini teeksin, aga ma naudin seda protsessi nii või naa. Ja ma olen enda üle väga uhke, sest olen end arendanud ja julgen iga päev aina rohkem uusi asju proovida, isegi kui selle järel võib tulla feilimine.


Üks hetk oli aga aeg järgmine samm teha ja seemned osta. Plaan oli meil väga lihtne: sammume ehituspoodi seemneriiuli juurde ja vaatame, mille järele käsi haarab. Mõeldud, tehtud. Korvi said murulauk, till, spinat, rukola, tüümian, lehtsalat, roheline sibul ja ka pulli pärast suhkruhernes, redis, maasikas ning porgand. Kuna aga ma juba siis teadsin, et taimed tahan üks hetk mõnda taaskasutatud või ise ehitatud kastikesse panna, soetasime lisaks pisikesed turbapotikesed, mis hiljem otse mullaga täidetud kasvatuskasti pista saab. Lisaks oli meil hunnik alleshoitud LaMuu jäätisekarpe, mis väga kasulikuks osutusid. Kuna ilmad olid veel liiga jahedad, et taimi ööseks rõdule jätta ja suured kastid ei oleks meil lihtsalt mitte kuskile tuppa ära mahtunud, olid need potikesed ja jäätisekarbid kena mõte. Kirss tordil oli muidugi see, et nende turbakorvide ümbriseks oli vaid veidikene pappi ja ma ei pidanud plastikut koju tooma. 


Kodus said seemned, muld ja potikesed paari pandud ning leidsid oma esimese peatumispaiga elutoa aknalaual. Ja ega nende seemnete külvamine suurt midagi keerulist olnud ka, pakil on kenasti juhend olemas. Potikene mulda täis, sõrmega auk sisse, seemned mulda (mida meie ikka armastusega panime, hirmuga, et äkki ei hakka midagi kasvama. Sealt ka esimese õppetund – liiga palju on ikka liiga palju) ja vajadusel katteks mulda peale ka. Ja siis on vaja vett ja ilusaid sõnu, et need pisikesed tibulinnud ühel päeval taimelavale sobivateks superstaarideks kasvaksid. Oh sa mu meie, milline rõõm on näha pisikesi rohelisi beebisid mulla alt pead välja pistmas. Pea iga hommiku üks esimesi tegevusi on beebikeste ülevaatamine. Näe, uus! Oi, vaata, sellel on lehekesekene tulnud! Kui ma saaks olla emoji, siis ma oleks nendel hetkedel see – 😍 – uhke taimebeebiemme.



Ja siis nad hakkasidki kasvama ja seejuures minul omad lemmikud välja kujunema. Mu armas suhkruhernes on kindlalt minu top 1 lemmik diiva. Ma vaatan uhkusega, kuidas ta kasvab ja toidupulga ümbert kinni haarab. Rääkimata sellest, et nädala alguses üllatas üks meid kahe valge õiega. Kuna taimed hakkasid juba vaikselt oma potikestest välja kasvama ja ilmad kenasti soojenema, oli asi selge – ma pean oma sõpru ümber istutama hakkama. Minu esialgne plaan oli see, et taimekastid ehitab Lauri mingitest vanadest puidujääkidest, ent see mõte kukkus lõpuks veelgi paremini välja. Taaskord kummardus Laurile, sest tema tähelepanelik silm korjas ühel päeval kõrvalmaja prügikonteinerite kõrvalt üles kaks vana sahtlit. Me mõlemad olime selleks hetkeks näinud lühikest Masterclass-i reklaamklippi sellest, kuidas üks äge tüüp Ron Finley vanasse sahtlisse taimed istutas ja seetõttu oli nende sahtlite kaasahaaramine meie jaoks nii loogiline. 5 aastat tagasi oleks ma välja naernud inimese, kes ütleb, et ma kellegi vanakraami prügikasti kõrvalt üles korjan. Täna aga tekitab selline asi minus nii võimsa tunde. Me oleme kuradi ägedad, Lauri!



Niisiis oleme omadega sealmaal, kus ilmad on kenad ning taimed kasvavad kenasti aknalaual (võtame hetke ja mälestame meie seast liiga vara lahkunud tilli ja tüümiani ning saadame palved ja head soovid spinatile ning piparmündile, kes hetkel intensiivis viibivad). Nüüd on justkui aeg siis see sahtel ette valmistada ja taimed ümber istutada. Mida aga pole, on kivid ja muld. Kusagilt oli mul meeles, et sahtli põhja tuleks teha augud, seejärel katta põhi väiksemate kividega ning alles siis mullaga, et liigse vee äravool oleks tagatud. Esimesel korral tuli muld meile poest ja plastikkotis, sest ega ka meie alati kõigele oska tähelepanu pöörata, ent siis tuli selginemine, et sedasi edasi toimetada ei saa ja muld tuleb ikka ise kuskilt üles kaevata. Jällegi – mõeldud, tehtud ja nii tervitas mind üks õhtu Lauri kotitäie kivide ning mullaga, mis ta oma isa koduaiast kaasa oli kaevanud. Te oleksite pidanud nägema linnalapse reaktsiooni, kui ta töö käigus järsku peotäie mulla sees prisket ja siplevat vihmaussi märkas. Ma ei olnud sellele üldse mõelnud, et aiast kaevatud mulla seest mõni selline sõber vastu võib vaadata. Nii et see hetk ma lihtsalt kargasin seal rõdul nii, et terve ilm oli mulda täis. Nii halenaljakas!


Teinekord kasutan pisemaid kive, aga seekord tuli nendega leppida

Eriti ägedaks aga läheb lugu nüüd, mil hakkame jõudma otsapidi tänasesse päeva. Tüdruk, kes on enamus oma elust kartnud uusi asju proovida, kuna tal on hirm, et ta ei saa esimese korraga meisterlikult hakkama ja on seetõttu üks täiesti tõsiseltvõetamatu kobakäpp (mida see kohe kindlasti tegelikult ei tähenda), ütles Laurile, et ta näitaks, kuidas akutrell töötab, et siis ise see sahtel lahti võtta, sellesse augud puurida ja siis kivide ja mullaga täita. Ma ei tea, mis mul pähe hakkas, aga selle iseseisvuse proovilepanekuga andsin ma vist kuradile sõrme ja tema võttis käe, sest ma olen terve päeva mõelnud, kus ma saaksin veel akutrelli kasutada. Ja kui mina julgen võtta esimest korda elus kätte akutrelli ja hakata sahtlisse auke sisse puurima, siis võid sina vabalt mõne mäetipu vallutada. Tahan siinkohal täiega innustada sind ise midagi ära tegema. Vahet pole, mis see on. Aga see on nii äge tunne! Kaalu mistahes järgnev ost läbi mõttega, kas äkki saad alternatiivi kuidagi (odavamalt!) ise ära teha ja siis võta see asi kätte ning tee ära. Vahet pole, kuidas see esimene kord välja kukub, aga kes teab, äkki hakkab see tegevus sulle isegi meeldima.



Siinkohal pean ma aga kahjuks otsad kokku tõmbama, sest muud ei ole hetkel teha või millestki kirjutada, tuleb vaid taimi kasta, neid kiita ja kannatusega oodata. See lugu ei ole aga kohe kindlasti veel läbi, sest ma usun, et mu staarid saavad veel särada ja ma saan ka edasisi seiklusi sinuga jagada. Kujuta ette seda joovastust ja rõõmu, kui ma lõpuks saaki korjata saan (rohelist sibulat tegelikult juba saan ja see on nii-nii maru vahva!). Ma kindlasti jagan järgmisi etappe kas Instagramis või mingi hetk täiendan seda postitust, seega huvilistel tasub tähelepanelik olla.


Olen tänulik igasuguste näpunäidete eest, mida sul minuga jagada on ja omalt poolt saadan sinu taimedele igasugu komplimendid ja kiidusõnad, et neil oleks pea uhkelt välja sirutatud. Päikest!


Arvestades seda, et ehitusmaterjalid olid meil olemas ja juurde oli vaja osta vaid seemned, muld ja turbapotid, oli tegu jällegi väga soodsa projektiga. Kokku läksid need maksma kusagil 25€. Järgmine kord saab veelgi soodsamalt, sest siis juba mulda ja potikesi ostma ei hakka.

Maikuus on Kogumispäevikus keskkonnasäästlikkuse kuu. Hallelujah! Jaga oma nippe või loe, mida teised sel teemal räägivad, SIIN.


Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel