KUIDAS TÖÖLT ÄRA TULEMINE MU ELU ON MUUTNUD

Olen sellest tegelikult tänaseks juba siin-seal veidi rääkinud, mispärast ma palgatöölt ära tulin, aga võtan nüüd hetke, et teemasse veidi rohkem süvitsi minna ja muuhulgas hinnata, kuidas mu elu on peale seda otsust muutunud. Saan selle postitusega vastata teie korduma kippuvatele küsimustele ja tegelikult on mul endal huvitav kogu seda töövärki veidi reflekteerida.


Minu esimene kokkupuude palgatööga oli kuskil sel ajal, kui ma olin 14-15 ning sain vanalinna restoranis Troika suvekuudel jõhvikana ringi vurada. Paras ports taskuraha tegid meele rõõmsaks, mistõttu jätkasin sealt alates tööd erinevates toitlustuskohtades ka kooli kõrvalt. Olgugi, et töö ise mulle nii väga ei meeldinud, kogusin ma erinevates restoranides (kokku lugedes tuleb neid kokku 7) kogemust kuni 21-aastaseks saamiseni. Vahepeal proovisin tegeleda ka ülikooliõpingutega, ent teadmata, mida ma tegelikult erialaselt teha tahan, jäi kool pooleli ning tiksusin tööd edasi teha. Küll aga enam mitte teenindajana, vaid katsetasin nüüd uute valdkondadega, nagu telefonimüük, klienditugi ja administratsioon.


Nagu sa võid aimata, siis ei sobinud mulle ka ükski neist valikutest. Mulle on elu jooksul öeldud, et ma olen töö osas liialt pirtsakas, aga ma usun 280% sellesse, et me ei ole tulnud siia ilma selleks, et teha midagi, mis meile täielikku rõõmu ja rahulolu ei too ning kohe kindlasti ei peaks me tegema midagi, mis meid emotsionaalselt kurnab ja vaimselt piirab. Olin töökohta vahetanud pea iga 6 kuu tagant ning siis jõudnud punkti oma elus, mil töötasin ühes startupis assistendina. Esialgu tundus see äge töö ja pakkumine, sest mulle olid antud pea täielikult vabad käed ja voli endale ise tööülesandeid otsida. Tundus, et saan panna oma loovuse tööle ja koos teiste ägedate inimestega midagi ägedat luua. Aga ei. Olgugi, et ma pean end loovaks inimeseks, ei olnud too positsioon see, kus ma oleksin osanud oma potentsiaali ära kasutada. Ma nägin, et ma võiksin korraldada tiimile ägedaid tiimiüritusi, väljasõite ja nt pakkuda klientidele vägevat kliendikogemust, aga kuna ettevõte oli alles alustav beebi, ei olnud lihtsalt võimalik minu suuri ideid teostada.


,,Hea küll, ei ole lugu, saan hakkama, kannatan ära,” mõtlesin ma juba tegelikult mõne kuu möödudes, ent siis jätkasin seda tööd kuni 1.5 aasta täitumiseni. Assistendi positsioon küll ei täitnud mu südant, ent ettevõte pakkus muid hüvesid, mistõttu ma ei mõelnud eriti sellele, et võiksin tööd vahetada. Mul ei olnud tegelikult kohustust 9st 17ni kontoritoolil kannikaid kandiliseks istuda, vaid sain valida, kus ma tööd teen, peaasi, et vajalikud kohustused oleksid tehtud ja kliendid mind telefonitsi kätte saaksid. Lisaks sain ma muude etteantud tööülesannete kõrvalt ise välja mõelda, kuidas ettevõttele oma töötundide mahus kasulik olla. Ning kirss tordil oli see, et mul oli meeletult tore kollektiiv. Pisikene seltskond ägedaid indiviide, kes olid alati mõistvad, vastutulelikud ja armastasid nalja teha. Kahju oleks olnud minna kuhugi uude kohta ja nad maha jätta.


Aga siis hakkas aasta jõudma sinna paiku, mil mu energia tavaliselt otsa hakkab saama ja ma puhata ihkan. Kätte oli jõudnud veebruar. Tundsin, et olen täiesti läbi põlenud ja väsinud, olgugi et mul hullu töökoormust peal ei olnud. Tundsin lihtsalt, et töö on nii selgeks saanud, kõik on kuidagi rutiinne ja ma ei oska ise midagi välja pakkuda, et olukorda huvitavamaks teha. Ma lugesin sekundeid, et tööpäev läbi saaks ja ma koju saaksin põgeneda, ma hakkasin kergesti ärrituma ja armsaks saanud kolleegide peal enda tujusid välja elama. Aga peas oli sellele selge lahendus – ma pean lihtsalt puhkama minema. Ka aasta tagasi samal ajal olin ma ära väsinud ja pea 3-nädalane reis üksinda Balile tegi mu süsteemile kena restardi ning tulin mõnusalt värskena tagasi, valmis uusi tegusid tegema. Seega arvasin, et ka seekord pean nii toimima.


Valisin omale välja lennud, neelasin alla ka krõbedad piletihinnad ja olin valmis ostu sooritama hakata, kui avastasin, et mu dokumendid on aegunud. Hinganud mõned korrad sügavalt sisse-välja ja lasknud pahameelel mööduda, sai mulle selgeks, et pole midagi häda ja lähen teen kohe sel õhtul omale uued dokumendid ning saan mõne päeva pärast lennupiletid osta. Ent saatusel olid teised plaanid, sest lisaks sellele, et mu dokumendid olid aegunud, olin ma ära kaotanud ka oma pangakaardi. Oi, ma olin marus. Ma olin ju nii väsinud ja vajasin puhkust, miks oli vaja Universumil minuga sellist tsirkust korraldama hakata? Olgugi et ma oleksin võinud kelleltki sularaha laenata, sai mulle too hetk selgeks see, et asjad lihtsalt pidid nii minema. Juusiis ma ei pidanud reisile minema ja pean oma läbipõlemisega midagi muud ette võtma.


Möödus veel kuu, kui ma siis lõpuks nii lõpuni ära väsisin, et lahkumisavalduse sisse andsin. Olin Lauriga seda mõtet kuu vältel siin-seal veidi arutanud, aga see ei näinud talle kuigi õige plaan. No miks see olekski seda näima pidanud, kui mul ei olnud tuleviku osas mingeid selgeid väljavaateid. Mul oli lihtsalt soov töölt ära tulla ja edasisi samme ma planeerinud ei olnud. Kui aga Lauri lõpuks mõistis, et mu töö mind tõesti emotsionaalselt kurnab, ma oma ärritumist ja pahameelt ka juba tema peal välja elasin ning mul tõesti lihtsalt põgeneda oli vaja, andis ta mulle rohelise tule. Me saime mõlemad aru, et mul on vaja teha hetkeks hingetõmbepaus, anda vaimule puhkust ning me mõlemad uskusime, et küllap see asi ise paika loksub.


Muidugi täna tuleb välja, et Lauri endamisi uskus, et ma juba 1-2 kuu pärast kuskil tagasi tööl olen. Suuresti seetõttu, et ta ei näinud, kuidas ma palgata hakkama saan, ja kui aus olla, siis ka minu suurim hirm oli see, et ma pean taas tööle minema, et mitte nälga jääda, sest kindel oli see, et kelleltki ma raha küsima ei hakka. Aga säh sulle kooki moosiga, viimasest palgast on möödas 5 kuud kopikatega ja ma olen kenasti hakkama saanud. Ma ei ole pidanud kelleltki raha küsima ning tegelikult ei ole ma ka pidanud eriliselt kuskilt koomale tõmbama. Tänu sellele, et ma aasta alguses Kogumispäevikuga rahaasjadele tähelepanu olin hakanud pöörama, olin ma kolme kuuga õppinud erinevatelt kuludelt, eesotsas toidult, raha säästma ja kasvatanud täitsa asjaliku säästupuhvri. Lisaks sellele tuli meile kõigile külla ka viirus (P.S. mainin, et Universum ei lasknud mind ilmselt ka seetõttu reisile, et oleksin selle planeerinud just selleks ajaks, mil viiruse tõttu kõik välismaalt kodudesse tagasi lennutati), mis igasugu meelelahutuslikke kulutusi koomale tõmbas, et mul lihtsalt jäi tavapärasest rohkem raha kätte. Viirusega seoses lisandus ka rohkem vaba aega ja ma hakkasin vanu ebavajalikke asju maha müüma ning kõik need asjaolud kokku lubasid mul suve lõpuni rahulikult ilma palgata ära toimetada. 


Kui ma esialgu lubasin endale, et suve puhkan ja siis hakkan uuesti mingi töö suunas vaatama, tunnen ma täna, et ma ei tahagi hetkel palgatööle minna. Olen oma vaba ajaga saanud tegeleda täpselt nende teemade ja asjadega, mis mulle meeldivad ja ma tunnen, et ma tahangi nii elu edasi elada. Teenida raha tegevustega, mis mul silma särama panevad. Olla sisulooja ja maailmaparandaja, olla ettevõtja. Mul on ettevõtjana igapäevaselt nii palju vaheldust, tegelen raamatupidamisest sisuloome ja kliendisuhtluseni. Mul on vabadus teha tööd seal, kus ma tahan ja siis, kus ma tahan. Ma saan viia ellu oma ideid ega pea arvestama sellega, mida ülemus ütleb. Ma olen palgatöö kohustusteta nii palju parem inimene. Ma olen palju emotsionaalselt stabiilsem, olen õnnelikum, positiivsem, elurõõmsam, entusiastlikum ning ka Lauri noogutab kaasa ja nõustub, et ma olen palju parem naine. Ma tunnen esimest korda elus, et isegi, kui ma siiani ei tea, mida ma elult täpselt tahan, siis ma tean, et ma olen õigel teel. 


Ma olen tegelikult nii uhke, et ma n-ö töötuna kenasti hakkama olen saanud ja ma loodan, et ma saan enda üle veel palju uhke olla, kui ettevõtjana endale ise palka hakkan tasuma. Ühel hetkel ma ehk leian oma niši ja mingi kindla eriala, millele oma fookus suunata, ent selleks tulebki vabalt piiride ja reegliteta katsetada ja elu avastada. Ma olen nii uhke, et ma kuulasin oma südame-, mitte mõistuse häält ja valisin raha asemel oma enese heaolu. See on olnud silmiavav rännak ja ma loodan, et see kirjatükk andis ka sulle julgust teha seda, mida sa sisimas tegelikult teha tahad. Mis sind ikka takistab?




Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel