KUIDAS MEIL PÄRISELT LÄHEB?

Pea poolteist aastat lapsevanemaks olemist on meie elu korralikult muutnud. Muutunud on minu ja Lauri suhtedünaamika, muutunud on meie iseloomud ja väärtused ning igapäevarutiin.


Meie keskmine nädal näeb välja järgmine. Esmaspäeviti lahkub Lauri varahommikul kodunt, et salvestada spordisaadet “Poodium” ning naaseb üldjuhul pärastlõunal. Siis on tal veel nipet-näpet teha ning seejärel proovime end kuidagi Aria jaoks ära jagada. Teisipäevast reedeni on elukorraldus nädalast nädalasse veidikene erinev: Lauri on niisamuti tööpostil, tehes muid videoproduktsiooniga seotud tööasju, ent jaotab end ära linna ja kodukontori vahel. Laupäeviti proovime midagi kodu või aia jaoks ära teha või korraldame mõne ühise perekondliku koosviibimise kodust väljaspool.. või lihtsalt puhkame. Pühapäevad on sarnased laupäevadele ja erinevad ülejäänud nädalast selle poolest, et õhtutunnid, mil Aria juba magab, ei veeda me Lauriga koos elutoas, vaid tema teeb arvuti taga esmaspäevaks ettevalmistusi. Mina aga. Mina olen kodune ema ja viibin enamuse ajast siin, kodus. Mu päevad on üks segu koristamisest, kokkamisest, Ariaga hängimisest, isiklikule või/ja kodu renoveerimise Instagrami kontole sisu loomisest ja natukesest keskkonnavärskendusest linnas või toidupoes käimise näol.


Ma võin öelda, et nüüd, kui Aria saab mõne nädala pärast pooleteiseaastaseks, on asi kuidagi paika loksunud. Me oleme leidnud oma rütmi. Me kuidagi tunnetame ja muidugi ka suhtleme omavahel, millal keegi midagi teha soovib ning mis hetkel võiks üks meist oma fookuse Ariaga tegelemisele suunata, et teine saaks segamatult muid kohustusi täita. Seejuures oleme me mõistnud, et lapsevanemana ei saa kõike ja igal ajal, mis tähendab, et meie prioriteedid on muutunud ja muutuvad jooksvalt edasigi, vastavalt käesolevale ajaetapile. Teisisõnu, me anname endale aru, et üheaegselt ei saa olla kodu, laps, erinevad suhted, töö ja meie ise ideaalses korras. Kuskilt miski võib ikka natukene rohkem tähelepanu ihata, aga mõistes, et lapsevanemana on tasakaaluks see, et vahepeal saab mõni eluvaldkond natukene vähem tähelepanu, kui teine, teeb selles korrastatud kaoses elamise meeldivaks.


Minu prioriteetideks on viimastel kuudel olnud just see, et kodu oleks korras ja laual oleks minu enda valmistatud toit. Olen tugevasti koduperenaise rollis ja mulle praegu meeldib siin. Suurlinnast eemal elades on muidugi toidu tellimine veidi keeruline ja ma peangi lootma suures osas endale, et pere kõhud täis oleks, aga praegu ma ka ei igatse taga igal hetkel toidu mõnest söögikohast tellimise võimalust. Mis aga puutub kodu korrashoidu, siis olen leidnud viisi, kuidas see mind ei rõhu ja ma seda isegi et meeleldi teen. Ma olin segamini koduga pikalt vaenujalal ja püüdsin end suruda sassis kodu aktsepteerima, nagu paljud mul teha soovitasid, ent lõpuks ma mõistsin, et enda surumine aktsepteerima midagi, mis on nii minu loomule vastu, on veel väsitavam, kui see algne kurnaja. Ma küll ei löö enda kodu läikima, sest väikelapse ja koeraga koos elades on see isegi et mõttetu ajakulu, ent ma käin päev kodus ringi nii, et midagi ma oma kohale sean või puhtaks teen. See tähendab, et ma ei proovi leida võimatut valemit, et mahutada kõik oma soovid, ka mainitud kodu koristamise, Aria 1.5-tunnise lõunaune sisse, vaid ma korrastan kodu käigu pealt ja teen Aria une ajal neid asju, mis on tema ärkveloleku ajal keerulisemad teha.


Lauri peamiseks prioriteediks on praegusel ajahetkel töö. Ta käib mitu korda nädalas võtetel, peab eri projektide tarbeks koosolekuid, toimetab, monteerib ja kõike muud seesugust, mis ühe videoproduktsiooniga tegeleva inimesega kaasas käib. See tähendab, et ka siis, kui ta on füüsiliselt kodus olemas, ei pruugi ta olemas olla sel määral, et ma saaksin teda mingitesse kodustesse tegevustesse kaasata või Aria tema vastutusalasse visata, et siis omi asju teha. Ja kui töökohustused on tehtud, proovib ta kõik muu, nagu kodu remont, aia korrashoid, kvaliteetaeg perega ja isiklik aeg kuidagi nii ära jagada, et kõik oleksid rahul.


Mult on mõnel korral küsitud, et kuidas meil see elu nii sujuvalt kulgeb. Üks vastus on partneritevaheline kommunikatsioon, aga aus vastus on, et ega ikka alati ei suju ega kulge ka. Alati ei lähe kõik päevaplaanid nii, nagu oleme teineteisega arutanud ja tuleb ette ootamatusi. Kas soovib keegi kolmas meilt midagi ning mina või Lauri peame oma tegevuse pooleli jätma või on ehk Aria meie plaanidele vee peale tõmmanud ja soovib terve päeva meie täit tähelepanu või midagi kolmandat, mis meie plaanid vussi keeravad. Alati ei ole meil energiat, et neidsamu plaane teostada. Vahel tundub lihtsalt kõik kuidagi eriti raskesti õnnestuvat ja me murdume. Niisiis on ka meil hetki või päevi, mil tundub, et me midagi ei jõua või taha teha, hetki, mil tunneme, et me ei tule ses kohustuste virrvarris toime ning kõik tundub võimatu. On hetki, kus töömured ja olmemõtted käivad üle pea või me oleme lihtsalt nii väsinud, et kõik, mida partner teeb, tundub meie silmis väär ning me elame oma tundeid teineteise peal välja. Meil on hakanud elu kenamini kulgema, ent seda oleks naiivne loota, et meie või kellegi teise elu saaks olla takistusteta. Ja ausaltöelda oleks takistusteta elu nii igav kui ka tekitaks stagnatsiooni. Keegi meist ei tahaks ju tegelikult sõita ameerika mäel, millel ei ole ühtegi keerdu või kurvi ning ükski areng ei saa toimuda, kui meie teel ei ole proovikivisid, millest üle astuda ja targemana edasi sammuda.


Vahel kestavad sellised rasked hetked mõne tunni, vahel mõne päeva, aga vahel on see periood pikemgi. Küll aga on siin elus kõik muutuv ja tasakaalus ning et kõike seda raskust stabiliseerida, tulevad vahele tunnid, päevad, kuud, mil oleme justkui võitmatud ning suudame teha keskmisest rohkem ja toimida paarina väga eeskujulikult. Kui rasketel päevadel mul puudub see tahe ja energia enda tundeid ja elu avalikult jagada (ometigi ma teen ka seda), siis just neil päevil, kui ma olen teotahet täis, võtan ma ette ja jagan Instagramis detailselt, mida ma kogu päeva teen ehk toon jälgijateni niinimetatud “päev elus” kajastused. Olen saanud tagasiside, et on uskumatu, kui palju asju ma päeva jooksul ära teha jõuan, aga tuleb aru saada, et ma jagan selles võtmes just selliseid tegusaid päevi, sest need on jälgijatele huvitavad vaadata. Kindlasti huvitavamad, kui need, mil ma kurnatusest päev läbi Ariaga erinevaid sarju telekas vaatan, kellegagi suhelda ei soovi ja Lauril linnast midagi süüa palun kaasa haarata, endal toidutegemiseks vajalikud koostisosad olemas ja kodu nägemas välja, kui tuumakatastroof.


Üks suur harjumus, mida me Lauriga teeme ja mis on minu arvates meie suhet viimasel ajal mõjutanud, on asjaolu, et me küsime teineteiselt iga päev, millised on meie ootused antud päevale. Olgu Lauri siis kodus terve päeva või esimese või teise osa sellest, oluline on siiski teada, milline on meie mõlema energiatase sel päeval ja mis oleks need asjad, mille saavutamine meile heameelt tekitaks. Ma olen näiteks seesugune inimene, kes hoiab öeldust ja plaanidest tugevalt kahe käega kinni ning kui Lauri oma ühel päeval öeldud plaane järgmisel päeval muudab, muutub vastavalt ka minu tuju. See tähendab, et kui ta täna ütleb, et soovib laupäeval teha aias tööd ning laupäeval otsustab hoopis, et tahaks laiselda, võin mina pahurdada. Tähendab, võisin. Sest nüüd me küsime teineteiselt iga päev, mida soovime s e l päeval teha, sest siis teame me täpselt, mida meie hing antud hetkel ihkab. Olgu selleks mistahes soovid, on mõlemad osapooled mõistvad ja aktsepteerivad ning nii me proovime mõlema ootusi arvesse võttes panna kokku seesuguse päevaplaani, mis kõiki rahuldab.


Lisaks seesugusele kommunikatsioonile on meie elu tasakaalustanud ka oskus leppida. Ma ei pea silmas tülidejärgset sõbrunemist, vaid selles kirjatükis juba põgusalt mainitud leppimist asjaoluga, et me ei saa kõiki neid asju oma igapäeva mahutada, mida ma ehk enne lapsevanemaks saamist mahutada suutsime. Nagu öeldud, siis mulle sobib mu praegune koduperenaiselik rutiin, ent see tähendab, et antud eluhetkel jääb tahaplaanile minu enda aeg. Mul küll on aega olla endamisi, ent ma ei suuna oma fookust täna enesearengule või muule seesugusele. Kui mõni kuu tagasi oli mulle väga oluline rullida matt lahti ja teha joogat, lugeda erinevaid eneseabi raamatuid, pidada päevikuid või tegeleda mõne kireprojektiga, siis täna ei kõneta mind ükski neist. Ma loovutan Aria päevaune või tunnid, mis jäävad tema ja minu ööunne jäämise vahepeale, kas kodule, sisuloomele või lihtsalt diivanis vedelemisele ja sarjade või sotsiaalmeedia vaatamisele. Võibolla on asi selles, et see tegutsemistuhin röövib minult energia neil hetkedel midagi muud teha, kui lihtsalt olla, aga tundes rahulolu sellest, kuidas minu igapäev praegu välja näeb, ei ole mul süütunnet selle pärast, et ma ei täida oma karikat, nagu ma seda tegin mõni kuu tagasi, sest minu karikas on tegelikult täitsa normis. Ma suunan oma fookuse sinna, kuhu parasjagu tunnen, et päriselt suunata tahan ja see ongi tasakaal, mis mu meele positiivsena ja karika täidetuna hoiab.


Lapse kõrvalt on endale pühendumine väga oluline. Ma arvasin pikalt, et see tähendabki just kõike seda joogat ja lugemist, aga tegelikult tähendab see lihtsalt seda, et sa kuulad oma sisetunnet ja keskendud igapäevaselt sellele, mis sind just sel päeval kõnetab. Ma olen end palju selle 1.5 aasta jooksul piitsutanud selle eest, et ma ei kirjuta järjepidevalt blogi, liiguta end piisavalt, kuula arendavaid podcaste või loe raamatuid, pea tänulikkuse päevikut või täida eneseteadlikkuse märkmikke, ole aktiivne sotsiaalmeedias (mis, olgu vahemärkusena öeldud, on täna minu töö), pühenda end kodu remondile, suhtle piisavalt sõpradega jne. Tegelikkuses aga ei jookse ükski nimetatutest mu eest ära ja ma saan neid asju palju produktiivsemalt teha, kui aeg ja tunne on õige ning tahe mind kannustab. Läbi surumise ei tule sest midagi head, vastupidi, üks alla arvestuse kompott, mida keegi meeleldi ei tarbiks. Oluline on lihtsalt see, et sa leiaksid aja, kus sa teed midagi enda jaoks, olgu selleks siis õhtune vanniskäik või naljavideote vaatamine sellal, kui sinu partner diivani teises otsas sporti vaatab.


Niisiis. Kuidas meil päriselt läheb? Eks ikka üle kivide ja kändude, aga sellise väikese erinevusega, et me saame aru, et selline see elu ongi. Täis joovastavaid õnnehetki, aga ka musta masendust. Vahel külluslikult produktiivne, vahel aga meeletult laisk. Me õpime iga päev midagi uut, aga anname võimaluse ka oma peal puhata. Oleme kõrvuni armunud kui ka sarvipidi koos. Ja ma võiksin lõputult jätkata.



Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED: