KUIDAS MA MUSTAST MASENDUSEST ETTEVÕTLUSE POOLE SAMMUN

Ma ei ole sellest eriti rääkinud, aga ma olen väga emotsionaalne inimene. Ikka väga. Täna muidugi kõvasti stabiilsem, kui näiteks kaks aastat tagasi, aga emotsioonid on mul alati üles-alla ja äärmusest äärmusesse käinud. Kui loen lugu väärkoheldud loomast, võin nutta ja karjuda ning tahta kogu maailmale tuli otsa panna. Kui keegi mulle kirjutab, et ma olen neid kuidagi inspireerinud, võin ma sattuda eufooriasse ja tunda, et ma olen suuteline maailma vallutama. Ja kui ma teen tööd, mis südant ja hinge ei täida, võin ma kellegi kraanikaussi jäetud musta kohvitassi peale nipsust endast välja minna ja üle kontori urisema hakata.


Nii kaua, kui ma mäletan, on üks põhilisi ärritajaid ja stressiallikaid olnud minu puhul teadmatus, mida ma tööalaselt teha tahan. Mul on küll võibolla olnud palju ideid, aga reaalsus on see, et väga suur enamus kordadest, mil ma olen midagi proovinud, olgu see uus trenn või ametikoht, tüdinen ma sellest ruttu ära ja olen jälle alguses tagasi. Vahemikus 7-15 eluaastat katsetasin ma korvpalli, iluuisutamist, rühmvõimlemist, rahvatantsu, peotantsu, hip-hop’i ja tennist. Käisin kunstiringis, laulukooris ja isegi näiteringis. Üheski neist ei jäänud ma püsima pikemaks, kui kuus kuud. 9-aastase tööstaaži jooksul olen ma läbi käinud 11 erinevat töökohta. Olgugi, et mitmed neist olid sellised kooli kõrvale võetud tööotsad ja mõnes kohas olen ka üle aasta aja töötanud, siis mulle on saanud selgeks see, et pool aastat on minu piir. Pool aastat jaksan ma ühte tööd pühendumusega teha ja siis ma lähen peast natukene sassi. Ma võin hakata tobedalt pisiasjadele ärrituma ja tunnen end justkui vangistuses olevat.


,,Aga mis sulle siis teha meeldiks?” Õah, kuidas ma seda küsimust ei salli. See on see küsimus, mida perekondlikel viibimistel alati küsitakse, kui mainin, et olen oma tööst väsinud ja tahan muutust. Kui ma oskaksin valida selle ühe asja, siis ma ju ilmselt töötaksin oma unistuste töökohas või näeksin vaeva, et sinna jõuda. Aga vaadates minevikku ja hinnates seejuures ka oma tänaseid hobisid-huvisid, siis ma vist olengi selline inimloom, kellele meeldib siit-sealt üht ja teist proovida ning mingi aja tagant jälle uue seikluse suunas liikuda. Ja siis jälle natukene midagi uut õppida, asi mingil tasemel käppa saada ja siis uuesti edasi liikuda. Üks päev haaran ma kätte tikkimistarvikud ja mul ei ole paariks päevaks millelegi muule tähelepanu. Aga selle paari päeva pärast võin ma olla puslede või videomängude haardes ja paar nädalat oma oskusi treenida ning siis taas ära väsida ja uusi asju katsetada. Ja huvidega sa saadki nii vabalt toimida. Aga päeva-kahe, mõne nädala või kuu tagant tööd vahetada, sest sa said programmid ja tööülesanded selgeks ja sul hakkas igav, ei ole väga jätkusuutlik. Ei vaataks sellele ükski tööandja hea pilguga ja tegelikult teeksin ma ka enda vaimsele tervisele karuteene.


Me kõik tuleme elu poolt antud katsumustega toime omamoodi. Ja mõni asi, mida mina katsumuseks pean, võib olla teisele inimesele käkitegu. Minu jaoks oli aga selle õige töö leidmine hull katsumus, mis minu vaimu tugevasti väsitas. Ühelt poolt ütlesid tuttavad mulle, et see on okei, et ma noore inimesena katsetan ja proovin, mis mulle sobib. Teisalt räägib vanaema mulle koguaeg, et kuidas ma küll lasen lahti heast ja stabiilsest sissetulekust. Kolmandaks meeldib mulle end väga teistega võrrelda ja maru nõme oli vaadata, kuidas keskkooli järel klassikaaslased kohe teadsid, mida nad tahavad edasi õppima minna või kuhu tööle asuda, aga mina ei osanud kuidagi kindlameelselt valikuid teha. Katsetamine muutus ka hirmsaks, sest kartsin, et kulutan asjatult energiat uues töökohas harjumiseks, sest eeldasin, et poole aasta pärast saab mul nii kui nii villand ja kõik algab otsast peale. Kõik need tegurid üheskoos tekitasid minus hullu ebakindlust ja stressi ning kohati nii hullult, et hakkasin seda mitte ainult kolleegide, vaid ka lähedaste peal välja elama.


Pikalt ma ei saanud aru, mis värk on, miks ma siuke jonnipunn olen. Kahtlesin, et äkki olen see klassikaline lumehelbeke, kes lihtsalt kergesti alla annab. Et elu peabki selline raske olema. Aga ei, ma ei usu täna sellesse. Arvan, et igaühe jaoks on kuskil see temale sobiv amet või viis töötada. Ajasin siis sellist tööd taga, kus saaksin oma tuhandet huviala rakendada, mõtlesin igasugustele ametitele, mis pakuksid vaheldusrikkust ja iga päev uutmoodi väljakutset. Kas midagi ürituskorraldusega seoses või kuskile toredasse poodi perenaiseks, kes mitmel rindel toimetab. Samal ajal olin aga töökohas, mis mulle seesugust katsumust ei pakkunud. Piinlesin ja mõtlesin juba enne poole aasta täitumist, et ma tahan midagi uut, aga seesama hirm, et uues kohas läheb kõik sama rada pidi, hoidis mind muudatusi tegemast. Kurnasin end vaimselt niivõrd ära, et pea igal õhtul torisesin kodus Lauri pihta või tõmbasin end kookonisse ja lasin emotsioonid pisaratena välja. Ja nii pea aasta aega. Mediteerisin, tegin joogat, lugesin eneseabiraamatuid, saamata aru, et tegelikult ma peaksin töölt ära tulema.


Paralleelselt püüdsin end aktiivsena hoida ka sotsiaalmeedias ja blogis ning kuna minu aktiivsus internetis hakkas tooma ka erinevaid koostööpakkumisi ja kutseid roheteemadel avalikult kõnelema, polnud muud varianti, kui luua oma enda ettevõtte. Aga ma ei arvanud, et ma nüüd ettevõtjaks hakkan. See oli pigem selline pisikene lisaraha teenimise võimalus minu silmis. Küll aga hakkas tolleaegne töö mind üha enam emotsionaalselt kurnama ja arutledes Lauriga, mida teha, tegin ma lõpuks otsuse, et tulen töölt ära, ilma, et mingit uut kohta endale vaatama hakkaksin. Siinkohal suur kummardus Kogumispäevikule ja mulle endale, et hakkasin oma rahaasjadele pilku pöörama ja säästupuhvrit kasvatama. Olgugi et esialgu oli plaanis seda raha koguda kodu jaoks, saime me Lauriga mõlemad ühe-kahe mõttevahetuse järel aru, et puhkus on minu jaoks hetkel palju olulisem.


Niisiis olen tänaseks puhanud juba pea kaks ja pool kuud. Ja selle aja jooksul saanud palju selgema pildi sellest, kuidas mina lihtsalt ei sobi palgatööle. Minu teele tuli palju ägedaid tööpakkumisi, aga ma ei ole suutnud end ka nendel positsioonidel täielikult õnnelikuna näha. Ei ole täna olemas sellist ametikohta, mis minu muutlike tujude ja huvidega sobiks ning pole mul ka väga motivatsiooni kellelegi teisele raha teenida. Ma tahan iseendale tööd teha ja iseendale raha teenida. Ma tahan teha asju omas tempos ja enda kõhutunde järgi. Nii, kuidas mulle meeldib. Ja mul ei ole enam mingisugust hirmu, olgugi, et tulevik on natukene ebaselge ja teadmata. Olgugi, et ma ei ole veel 100% kindel, mida ma ettevõtjana tegema hakkan. Ma naudin seda puhkust ja vabadust, mida ma endale hetkel (võib öelda, et esimest korda elus) luban. 


Kuna majandusliku poole pealt kõik klapib ja saame Lauriga rahaliselt kenasti hakkama, ei ole mul täna ka kiiret kuhugi uuesti tööle asumise või ettevõtte eesmärkide ja tegevuste määramisega. Ma usun, et kui ma annan endale rahu ega aja hullult mingit tööd taga, siis see õige asi tuleb ise minu juurde; kui lasta mingisugusest kinnisideest lahti, hakkavad asjad ise paika loksuma. See puhkus on minu vaimu väga kenasti ravinud, sest ma saan teha seda, mis mulle reaalselt rõõmu pakub. Täna ma naudin sotsiaalmeedias toimetamist, sest positiivne tagasiside ja see, et ma reaalselt oma tegemistega inimesi inspireerin, täidab mu südant, annab elurõõmu, jõudu ja motivatsiooni. Ja Lauri on ka maru rahul, sest ma ei ela oma sisemisi pingeid tema peal välja.


Ma tunnen, et ma tahan inimesi justkui mingil moel enda tegemistega õpetada. Ma õpin seda alles ise, aga ma tahan innustada inimesi end armastama ja austama. Ennast usaldama, enda kõhutunnet kuulama, mitte võtma puhta kullana teiste inimeste õpetusi. Täiesti okei on olla haavatav ja elu ei pea olema raske ja vaevaline. Võibolla sa ikkagi ei pea tegema seda tööd, mis sulle rõõmu ei paku, vaatamata sellele, et see rahakotti hästi täidab. Sinu (vaimne) tervis on siiski kõige-kõige olulisem.



Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel