529 päeva tagasi sai meist 3-liikmeline pere. Ma olen natukene imal võibolla, aga Ruudi on tõesti meie pisikene beebi ja täna ma räägin sulle tema loo.
Me olime Lauriga varem koduloomadest rääkinud. Kõige esimene mälestus on mul sellest, kui me olime mingisugune 1.5 aastat tuttavad olnud ja võtsime pähe, et me nüüd tahame hamstrit endale. Youtube’ist tuntud Jenna ja Julien olid sel ajal endale just hamstri võtnud ning kuna meil mõlemal oli Lauriga mingi südamlik mälestus lapsepõlvest hamstri omanikena, tahtsime me tookord omale taas hamstrit. (Kui jabur 😅) Pikk lugu lühidalt – ei saanud me mingit hamstrit. Ja rohkem väga koduloomadest juttu ei olnud ka, paar korda vist arutasime, et kumb on parem, kas kass või koer.
Siis aga, 2018 oktoober, oli Lauri kolleeg oma perega kuskile soojamaareisile minemas ja üks jurakas Labradori plika (ja ma ütlen plika, sest ta oli alles nooruke ja ullike) tahtis hirmsasti selleks ajaks meie pisikesse kahetoalisesse korterisse elama tulla. Mul ei olnud tegelikult selle vastu midagi ja ma ei mäleta ka, et meil eriti keeruline oleks temaga olnud. Säde on täiega tore koer, nii rõõmus ja energiline. Ainuke häda ja nali seisnes selles, et ta oli lihtsalt nii suur meie pisikeses korteris, täpselt nagu elevant portselanipoes, kõik kas kukkus või kõikus tema järel. Need 2 nädalat koos möödusid ruttu ja siis tulid suvitajad reisilt tagasi, võtsid kutsa endaga ning jätsid meile tubli hoiuteenuse eest kingituse. Koera kaelarihma. Täna ma mõtlen, et natuke veider kingitus, et noh, päris julge vihje. Aga see kingitus viiski selleni, et 8 päeva hiljem oli meil kodus koer.
Kui me selle rihma saime, oli meil korra Lauriga selline huvitav silmside ja me viskasime õhku küsimuse, kas ehk on meil aeg koer võtta. Mõni päev hiljem tegin ma juba Instagramis postituse ja uurisin, kas kellelgi on ehk mõnda krantsipoissi pakkuda. Järgmine päev, kui olin tööl, kirjutas mulle üks tuttav ja saatis pets.ee lingi ühe armsa 2-aastase koerapoisiga. Chester oli tema nimi. Mul jäi hetkeks hing kinni, sest mõte võtta varjupaigakutsu võitis koheselt mu südame. Saatsin lingi Laurile edasi, kuid Lauri märkas Chesteri pildi kõrval ühe teise poisi pilti – see oli Rudy. Ja kui Lauri mulle Rudy pildi saatis, olin ma kohe võlutud. Tal olid sellised suured lipa-lapa kõrvad ja murelikud silmad. Ma mõtlesin tema peale päeva jooksul korduvalt ja siis lõpuks saatsin Laurile uuesti Rudy pildi koos küsimusega, millal saaksime temaga tutvuma minna. Ei mingisugust arutlust, kas see on hea mõte või kas me oleme valmis, me vist mõlemad sees teadsime, et oleme ja nii me siis järgmine päev juba läksimegi Rudyga tutvuma.
Lauri on koeralausuja. Või siis vähemasti ta meeldib väga koertele. Nad tahavad temalt alati paisid ja Lauril on komme iga võõra naabrikoeraga musutada. Mina aga. Minust on koertel üldjuhul päris ükskõik. Ja midagi sellist, et koer minu vastu keskmiselt suuremat elevust välja näitaks, tihti ei juhtu. Kui me aga varjupaika jõudsime ja Rudik (nii kutsusid teda varjupaiga töötajad) meiega tutvuma toodi, jooksis ta otsemaid minu poole, MINU jalgade taha peitu. Ta surus end nii tugevasti minu vastu ja võttis vastu täie usaldusega minu paid. Sama aeg, kui mina olin aja ja ümbruse täiesti unustanud ja olime ainult mina ja Rudik, toimetas Lauri vajaliku paberimajanduse ära ning meie 3-liikmeline seiklus sai alata. Me oleme Lauriga sellise tormaka loomuga, ei mõtle võibolla nii palju asju läbi, kui keskmiselt oodatakse, aga see-eest oleme me vastutustundlikud. Mitte mingi valemiga ei oleks Rudik tagasi varjupaika läinud, kui see otsus juba tehtud sai, et ta meiega koju tuleb. Ja seal varjupaigas ma teadsin, et ma ei taha seda õrna hinge sinna paika pikemaks jätta. (Küll aga toonitan, et mõelge alati kodulooma võtmine läbi. Kas sa suudad võtta seda vastutust?)
Jõudsime siis koju. Olime ostnud igasugu mänguasju, pesa, toidu ja muu vajaliku nänni. Ja siis hakkas vaikselt kohale jõudma, et oh sa, meil on nüüd koer. Meil. On. Nüüd. Koer. Mis me teeme? Kuidas ta käituma hakkab? Ta oli nii hirmul ja ma ei osanud esmalt midagi muud teha, kui anda talle ruumi, et ta saaks endamisi kohaneda ja minu ülesanne oli lihtsalt igale poole koju pesasid ehitada, et tal oleks kõikjal pehme ja mõnus. Omajagu aega oli ta aga nähtavalt häiritud. Iga tugevama heli, ka näiteks sammu peale ta võpatas ja vajus maadligi, saba jalge vahel. Ulgus ja niutsus nii valjult ja palju, et isegi naabrid kaebasid. Ta oli enamus ajast üksi pimedas koridoris, kust ta tuli välja vaid siis, kui oli söögi- või uneaeg. Ka väljas käimine oli raske, sest ta ei saanud aru, miks tal peab rihm kaelas olema või misasi see rihm üldse on. Ta hoidis end alati pimenurgas või kiskus kodu poole tagasi. Ent ta otsis ka lähedust. Esimesel ööl oli ta meil voodis, tuli ise ja ära ajada me ju ka ei suutnud. Tahtis korduvalt ka teki alla pugeda. Päevasel ajal tuli tihtilugu oma nina sulle mõne jäseme varju suruma. Ma arvan, et vaatamata noorele eale (1.5a) oli see armas koerake pidanud midagi valusamat läbi elama, kui ööd varjupaigas, aga mingi osa temast tundis ära, et meiega on tal turvaline ja hea.
Me ei tea, kust ta tuli või mis on tema taust. Teame, et ta jõudis varjupaigas olla 2 päeva, kuni meie ta enda juurde tõime. Teada on ka see, et ta tuli Narva-Jõesuust ning see, et selles majapidamises oli lisaks Rudikule veel kaks koera – Chester ja Chili. Kõik muu on täna oletus. Me arvame, et ta elas eaka naisterahvaga, sest tal on alati selline kummaline huvi eakate naiste vastu, kes armsalt oma kilekotikestega ringi tuterdavad. Mõne vanema meestrahva suhtes asub ta aga kaitsepositsioonile ja on ka juhtunud, et väljastab väikese urina. Ma kardan ka, et ta on natukene vitsa saanud, sest kui miski kukub pauguga maha või keegi meist käega liiga kiiresti viipab, on Ruudi kohe maadligi ja koridori poole pagemas. Ja ka toidu pärast pidi ta ilmselt võitlema, sest mitmeid kuid jaurasime me sellega, et ta sööks rahulikult, mitte ei ahmiks toitu sellise hooga sisse, et end ise oksendama ajab. Minu vaene, vaene Rudik.
Ruudi, kes nüüd kuidagi loomulikul teel keelele mugavama nime oli saanud, ei kannatanud väga üksi kodus olemist. Üksi olles oli ta täiesti stressis ja endast väljas, niisiis me hakkasime teda igale poole kaasa võtma. Mõned päevad nädalas oli ta minuga, ent suurema osa ajast Lauriga. Minu kolleegidel ei olnud Ruudi vastu mitte midagi. Vastupidi, ajapikku tekkis selline kiindumus, et hakati isegi uurima, millal Ruudi kontorisse tuleb, kui viimast mõni aeg näha polnud. Lauriga on Ruudi peamiselt seetõttu rohkem, et Lauriga on Ruudil palju rohkem liikumist. Alguses Ruudi nii kartis lärmakaid tänavaid, lärmakat ühistransporti, lärmakaid kaubanduskeskuseid ja kõike muud, mis teeb palju kõva häält. Aga see ringi rändamine ja iga päev uute inimestega tutvumine kasvatas Ruudil julgust ja enesekindlust ning ta on täna teiste koerte ja inimestega suur sõber ja tuleb hea meelega meiega kaasa, kui ta saab aru, et me läheme linna peale või metsa, mitte majade vahele jalutama.
Ruudi arengule oli omajagu abiks kutsikakool. Ta küll võibolla oli juba pigem tiinekas, kui kutsikas, aga mingisugust kooli ta oma senises elus (peale võibolla keelamise) saanud ei olnud, seega kutsikakool sobis justkui kenasti. Ta oli nii õpihimuline. “Andke mulle pihvi ja ma teen kõike!”. Täna me muidugi teame, et Ruudi teeb kapsalehe peale ka igasugu trikid ära, sest toit on tema suurim motivaator, aga see, KUI kiiresti talle kõik trikid istumisest kuni rullimiseni selgeks said, on imetlusväärne. Ta on nii tark poiss, tõesõna. Uue triki selgeks õpetamine võib võtta nii kõigest 15 minutit. Kutsikakooligi lõpetas ta max punktidega ära. Täna me talle nii väga uusi trikke ei õpeta, pigem õpetame vanu trikke häälkäskluse peale tegema või ehitame talle kodus takistusradasid või mängime peitust (peidame kuhugi maiuse ja ta peab selle üles leidma). Tal on kindlasti mõne jahikoera verd ning urud, nuuskimine ja jälje ajamine on talle väga põnevad.
Ainus, mida ta pikka aega selgeks ei saanud, oli mänguasjadega mängimine. Närimine ja Ruudi tähendasid algusaegadel seda, et ta on väga stressis ja Lauri kalli seljakoti puruks närimine tundub justkui hea viis oma emotsioonidega toime tulla. Aga ühegi mänguasja vastu ta erilist huvi ei avaldanud ning pallidest ei saanud ta mitte midagi aru, need pigem hirmutasid teda. Pikka aega oli ta vaevatud ega huvitunud millestki. Ta ei teinud meile kunagi musi. Ta ei olnud nagu “päris” koer. Muidugi, olukord oli mõistetav ja saime aru kõigest aru, aga midagi oli nagu mäda ikka. Ja siis tekkis Lauril kahtlus. Nimelt Ruudi oli väiksena murdnud oma vasakpoolse alumise kihva ja Lauri muretses, et ehk teeb see talle haiget. Et miks ta muidu ei haara mänguasju ja selline vaene vaevatud hing välja näeb. Lauri tunnetus osutus aga 100% tõeseks, sest mõne aja pärast tõmbas arstionu Ruudil selle pooliku kihva ja naaberhamba välja ning sealt algas Ruudi vabanemine.
Ta oli meiega selleks ajaks olnud umbes 3 kuud. Ei läinud kaua aega, kui Ruudi hakkas ükshaaval mänguasjadega tutvuma. Reaalselt esimest korda võttis oma ahvipärdiku ja hakkas teostama missiooni pärdiku jäsemete eemaldamiseks. Ja see armastus, mida me hakkasime saama. Ta oli silmnähtavalt õnnelikum koer ja me saime ka oma esimesed musid, millest me nii kaua unistanud olime. Õnneliku koera musid. Meievaheline armastus aina kasvas. Minu kinnisidee oli Ruudi niimoodi armastusega üle kallata, et ta unustaks kõik kurvad mälestused ja pahad tunded. Ma kaisutasin ja musutasin teda nii palju, et täna ta tuleb neid kallistusi ja musisid minult ise nõudma. Meil on temaga nii tore suhtlus. Ta on minu beebi, keda ma iga hinna eest hoian ja kaitsen. Minu beebi, kelle jaoks alati köögis mõni porgandi- või kurgijupp kogemata põrandale kukub ja minu beebi, kes saab lõputult paisid ja kõhu sügamist, sest tal on maailma kõige armsamad kutsikasilmad ja iseloom. Mul on lõputult materjali sellest, kuidas ta midagi lunib, olgu see pai või juustutükike. Need on need altkulmu pilgud, käpaga lajatamised ja ninaga togimised, mille teel ta nii ägedalt meiega suhtleb. Ta toob sulle oma kõige vanemast mänguasjast allesjäänud närtsu ja kutsub mängule, mürab ja maadleb, olgugi et ise meist nii palju väiksem. Ta on nii elurõõmus.
Ruudi rõõm on kõige ehedam looduses. See, milline ta on metsas või mere ääres, teeb südame härdaks. Ka kõige külmema südame sulatab see koer üles. Ta on nii kiire ja metsas ilma rihmata tõmbab ta alati tuurid üles, nii et meil on silmad naerust märjad, aga ka Ruudi enda näol ei ole muud, kui üks suur lai naeratus. Rannas aga, kui ta saab ka karva vees natuke märjaks, sprindib ta edasi-tagasi end kuivaks veelgi kiiremini. Sprindib, siis peatub, siis kargab 180 kraadi, kaevab liiva, jälle jookseb, siis kaevab, jookseb, kaevab. Ta läheb täiesti katki. See on nii maru naljakas. Ja lõpmata armas. Ja siis me teeme pikniku ja ta on kohe platsis, jälgib iga su liigutust ja loodab, et pisikenegi saiapuru temale maha lendaks. Kusjuures Ruudi võiks vabalt taimetoitlane olla. Me pole veel leidnud midagi, mis talle meie toidulaual ei meeldiks. (Muidugi uurime enne, kas koertele tohib anda) Ja siis, kui jooksud on joostud ja maiused söödud ning on aeg taas autosse istuda ja koju tagasi minna, vat siis tuleb Ruudi iseloom välja ja oi, kuidas meile jonni ja lauluga teada antakse, et metsast koju minemine on maailma kõige nõmedam idee.
Kui meid pani imestama see, kui ruttu (ehk kusagil poole aastaga) Ruudi muutus hirmunud koerakesest seltsivaks kaaslaseks, siis me imestasime liiga varakult. Ruudi on üllatusi täis. Viimasel ajal on ta hakanud tavaliselt rohkem ja uute meetoditega meiega suhtlema. Seni on ta andnud peamiselt vaid kehakeelega märku, kui ta midagi soovib, ent viimase kuuga on ta leidnud ka oma hääle. See algas pisikesest urinast. Ta oli meile ninatogimisega teada andnud, et oleme tema õhtusöögiaja 2 minutit maha maganud ja kui me kohe diivanilt liigutama ei hakanud, tuli selle seni süütuna näiva koerapoisi kõrist madal jorina-urin. See on siuke jalg-maha-kamandav tiineka jorin tal. Ja siis, kui enne õhtusööki oma kohale istuma peab minema, on tal niisamuti oma lauluga meile üht-teist öelda. Ja kui ta end liiga vara paigalt liigutab ja kohale tagasi suunatakse, joriseb ta omaette pahuralt. Ka siis, kui ma arvutilaua taga oma asju teha nokitsen, sirutab ta end diivanilt minu istmetoe poole ja lajatab käpaga. Kui ma ei reageeri, siis joriseb midagi. On ju tema kord tähelepanu saada.
Me nii armastame seda koera. Ma julgen vabalt Lauri nimel siin rääkida. Ruudi on lihtsalt nii äge koer. Tal on lahe iseloom ja kombed ning meil on temaga nii toredad rutiinid. Kui Lauri ja Ruudi peale hommikust jalutuskäiku tuppa tulevad ja mina veel voodis vedelen, tuleb Ruudi sellise turboga koridorist magamistuppa ja otse voodisse, et kiirendusjäljed on taga. Kui me kõik koos ühel ajal ärkame, on tal kombeks hommikune mürgeldamine, mille käigus ta vähemalt ühe korra tekki alla poeb ja püherdama hakkab. Kui me Lauriga köögis kokkame, on Ruudi alati taburetil istumas ja meid jälgimas. Kui ta tahab maiust, siis jookseb ta koridori ja toetub riiulitele, andes märku, et näe, seda asja tahan, mis seal üleval on! Või siis, kui ma tema küüsi lõikan, läheb ta alati pärast Laurile kittuma. Või vastupidi, kui Lauri on teda kuidagi “kiusanud”, tuleb ta mulle kaebama. Ja kui on aeg õhtu viimasele jalutuskäigule minna, siis teeb ta end nii hädiseks ega kavatse omal jalal küll õue minna. Ta teeb igasugu naljakaid nägusid ja tema mokk jääb tihti niimoodi rulli, et tal on naljakalt hambad väljas.
Ma tean, et olen Ruudi lootusetult oma emaliku hoolitsusega ära hellitanud, aga ma ei kahetse seda ühte grammi ka, sest ta on seda kõike täiega väärt, väike lastekodu laps ju ikkagi. Ruudi on nii armastusväärne. Tema rõõm on meie rõõm ja me oleme lõputult tänulikud kõige eest, mida ta meile pakub. Nii tihti jään ma teda vaatama ja imestan, kui tark, armas ja ilus koer ta ikka on ning kui palju rõõmu ta meie koju toob. Ja ta on meiega nii hea, nii ustav ja armastav. Poeb alati külje alla tuttu või valab pikkade musi-sessioonidega üle. Me oleme hullult uhked tema arengu üle ja ei jõua ära oodata, milliseks ta veel kasvab. Ta on meie Ruudiku-Kuubik.
Ja kui pilte jäi väheks, siis ole mureta, ma panin väikese lisagalerii kokku:
Tsau!
