KOOL VS ONLINE KURSUSED

Väikesest peale on mulle öeldud, et ma olen tark ja andekas tüdruk. No et ikka väga tark ja väga andekas. Mis on tore ja võibolla ka motiveeriv, ent miskipärast asetasin ma pikka-pikka aega võrdusmärgi targaks olemise ja numbrite ning raskete akadeemiliste tekstide vahele. Ma arvasin, et tark saab olla ainult mingitsorti teadlane või näiteks jurist. Ja pikalt leidsin ma, et mõneks selliseks tegelaseks pean ma suurena ka saama, sest muidu ei kasuta ma oma täit potentsiaali ära ning viskan selle tarkuse, millest vanemad mulle rääkisid, tuulde.


Väikestena võtame me sõnu, mida vanemad meile ütlevad, kui puhast kulda. Vanemad näivad meile kui ühed kõige targemad inimesed siin ilmas. Kui ikka ema ütleb, et sinust peaks saama jurist või sa peaksid keskenduma koolis reaalainetele, hakkad sa alateadlikult oma elu tema sõnade järgi ehitama. Nii arvasin ma, et minust peab nt advokaat või arhitekt saama. Ma keskendusin koolis just reaalainetele, valisin gümnaasiumisse astudes kahe kooli reaalklassi vahel ning ka valikaineteks ja -eksamiteks valisin pea alati *trummipõrin* – reaalained! Ent ära saa minust valesti aru, ma saavutasin nendes häid tulemusi ning sain raskusteta ka näiteks Tartu Ülikooli õigusteaduskonda sisse, aga see tee ei olnud tegelikult minu jaoks loodud.


Lauri sai sellest vist päris kiiresti aru, et kogu see teaduslik suund ei ole mulle, sest kui tuli aeg, mil ma pidin hakkama ülikoolidesse kandideerima, suunas ta mind enda sisse vaatama ja kandideerima õigusteaduskonna kõrval ka mõnele teisele erialale, mis just mind ennast tol ajal kõnetaks. Ma kaalusin üht ja teist valdkonda, mõtlesin korraks ka EKA sisearhitektuuri erialale, ent siis tegin kõigile ootamatu otsuse ning kandideerisin hoopis alushariduse pedagoogika erialale ehk rahvakeeli mõtlesin ma minna õppima lasteaiaõpetajaks. Ma ei tea, kas see oli selline pisikene mässumeelsus vanemate vastu, kes minu pedagoogika valikut õigusteaduse kõrval eriti heaks ei kiitnud, ent saanud kutse alustada õpinguid nii ühel kui ka teisel erialal, valisin ma lõpuks just alushariduse pedagoogika. 


Aga tead, ei olnud ka see tee mulle loodud. Ma küll armastan tohutult lapsi, kuid ajapikku sain ma aru, et minu närvikava ei peaks 20+ lapse õpetamisel vastu. Samuti ei pidanud ma vastu selle eriala õppekava osas. Olgugi, et ma teadsin ka sel ajal, et esimesel ülikooliaastal on kõik justkui sissejuhatus ja täis igasugu kuiva ja kohati igavat teooriat, ootasin ma, et pisikeste laste õpetajaks õppimine saab olema palju huvitavam ja praktilisem. Seega, olles läbinud ülikooli esimese kursuse ja mõned kuud teist kursust, otsustasin ma, et see värk ei ole ikkagi mulle ning andsin sisse paberid enda eksmatrikuleerimiseks ehk ülikooli nimekirjast väljaarvamiseks.


Täna ma saan aru, et minu otsuse taga ei olnud niivõrd asjaolu, et antud eriala ei klappinud minuga, kuivõrd asjaolu, et ülikooli õppevorm ei sobinud mulle. Olgugi, et ma sellest siis veel nii hästi aru ei saanud, siis tegelikult käis mulle väga vastukarva see, et ma pean kõiki mulle etteantud aineid õppima (sama värk oli ka tegelikult “tavalise” kooliga). Ilgelt nõme, et ma ei saa ise õppekava kokku panna ja olla juba noorena silmitsi oma südamehäälega, et otsustada, mida ma tegelikult õppida tahaksin. Rääkimata sellest, et ma pean seda kõike tegema mingisuguse graafiku järgi, õppima ja tegema õpingute vahele pause siis, kui seda on teiste suurte inimeste poolt ette nähtud. Ja tagatipuks – ma pean seda kõike veel kodus jätkama, istudes tunde meelelahutuseta ja lahendades koduseid ülesandeid, millest, olgem ausad, suur osa tarkust kadus mu peast sama kiiresti, kui see tuli, sest minu aju ei suutnud kogu seda informatsiooni hulka ära talletada. Niisiis ma olin 12st aastast kooliskäimisest tegelikult päris väsinud ning tagasi vaadates saan ma aru, miks 12+1a kooliskäimist mul karika nii täis kallasid, et ma ruttu seda tühjendama põgenesin.


Ülikoolist äratulemisest on tänaseks möödas nii 4 aastat. Ma ei tea veel tänaseni, kelleks ma n-ö saada tahan, aga ma tunnen, et ma olen õigel teel. Kui ma ennast täna analüüsin, siis ma ütleksin, et ma olen tegelikult teadurile täielik vastand ja julgen end hoopis uhkusega loomeinimeseks nimetada. Mulle meeldib joonistada, kirjutada, esineda. Mulle meeldib mõelda ja luua erinevaid mängude, saadete ja ürituste formaate. Ma kirjutan oma mõtetest siin blogis, alustasin hiljuti oma YouTube’i kanaliga, armastan igasugu DIY-sid teha ning unistan sellest, kuidas ühel päeval ma oma kodu garaažis savist kausse ja tasse voolin ning mõne põneva fantaasiaraamatu kirjutan. Aga kuidas ma seda kõike siis korraga õppida saaksin, ilma et ma taas tugeva leegina läbi põleksin?


Ülikoolist ära tulles ma ütlesin (ja mulle tundub, et tegelikult valetasin) nii endale kui ka lähedastele, et ühel päeval, kui ma tunnen ära selle eriala, millega ma tahan tegeleda, ma lähen uuesti kooli. Tänasel päeval ma tunnen aga, et pole olemas sellist kooli, mis mulle sobiks. Seda põhjusel, et ma olen hästi püsimatu hing, kes tahab pidevat vaheldust. Ühel päeval tahan ma õppida puitmööbli restaureerimist ja teisel harida end nt aianduse vallas. Kolmandal päeval mul pole mitte millegi vastu huvi. Pole lihtsalt olemas sellist kooli, kursust ega eriala, mis võimaldaks mul ise vaadata, millal ja millist õppeainet ma õppida soovin. Küll aga on 21. sajandil minusugusele pirtsakale neiule suurepärane lahendus pakkuda – võimalus mistahes teadmisi omandada internetis. Niikaua, kui ma ei taha saada mingi eriala sertifitseeritud spetsialistiks, on internet ja igasugused e-kursused täpselt see, mida mina oma enesearenguks vajan. 


Laialdast tasuta harivat sisu on võimalik leida nt YouTube’ist. Lauri on sealt oma teadmiste pagasisse kogunud omajagu tarkust puidutöö alal ning oskab mõningase harjutamise järel voolida halgudest puitlusikaid, pannilabidaid, isegi kingalusikaid. Mina olen saanud näpunäiteid ja inspiratsiooni erinevaks käsitööks – õmblemine, heegeldamine, joonistamine jpm. Olen vaadanud hulganisti kodusisustusega seotud videoid ja ootan huviga, kui neid teadmisi meie tulevases kodus rakendada saan. Täna on minu huviorbiidis aga kirjutamine. Ma olen noorest peale armastanud igasugu fantaasiakirjandust ja sarju-filme, mille läbivaks teemaks on üleloomulikud jõud. Minu lemmikteosteks on olnud Harry Potteri ja Videviku saaga, sarjadeks Vampiiripäevikud ja tänase päeva värskeim lemmik – sari Lucifer. Just viimast vaadates tärkas minus mingine suur soov raamat kirjutada. Ja ka selleks on abikäe ulatanud armas internet, sest  mõni aeg tagasi tegime huvi pärast investeeringu Masterclass online kursuse soetamisel, kust täna muuhulgas kirjutamist õppida saan.


Masterclass kujutab endast ingliskeelset online platvormi, kus saab vaadata erinevate valdkondade tegijate töötubasid. Näiteks õpetab Christina Aguilera laulmist, Anna Wintour loovust ja juhtimist, Tony Hawk rulatamist ja nii paljud teised suured nimed nii palju teisi huvitavaid valdkondi. Minusugusele pendeldavate huvidega tegelasele on see suurepärane platvorm, kust uut tarkust ammutada. Olen tänaseks vaadanud läbi Spanx vormiva pesu looja Sara Blakely töötoa, kus ta räägib oma teekonnast leiutaja ja ettevõtjana ning hetkel jälgin vahelduva eduga kolme erinevat töötuba: Margaret Atwood räägib, kuidas ta elavalt ja kaasahaaravalt oma võrratuid teoseid, nagu nt “The Handmaid’s Tale” on loonud; Ron Finley õpetab iseõppinud aednikuna, kuidas mistahes ruumis taimi ja toitu kasvatada; ning Shonda Rhimes, tuntud telesarja Grey Anatoomia looja, selgitab, kuidas kirjutada ja luua menukaid telesarju.


Kõik Masterclass kursused on jaotatud väikesteks 5-15-minutilisteks peatükkideks, moodustades kokku umbes 2-6-tunniseid töötubasid. See tähendab, et sa saad ise otsustada, kui palju informatsiooni sa korraga tarbid. Lisaks on e-kursuste võlu see, et need annavad võimaluse uut tarkust õppida täpselt sulle sobival ajal. Saad õppida millal tahes, kus tahes ja seda oma valitud tempos. Nii olen mina vaadanud töötubasid nii hommikukohvi kõrvale, bussisõidu ajal, kohvikus toitu oodates ning õhtul voodis uinumise eel. Samuti on sul võimalus valida, kui süvitsi sa oma õpingutega lähed. Sulle on antud kolm varianti: (1) sa saad kõiki kursuseid kas lihtsalt audioversioonina kuulata, (2) sa saad sisu tarbida koos pildiga ehk videona (3) ning viimaks on sul võimalus ka jooksvalt teha märkmeid ja ülestähendusi ning lahendada ülesandeid, sest igal töötoal on lisaks juures ka PDF-formaadis töövihik.


Mis minu silmis kogu selle õppevormi eriti magusaks teeb on asjaolu, et terve see laialdane Masterclass platvormi sisu on on hinnastatud 200€-ga aastas, mis tähendab, et igakuiseks kuluks tuleb vaid 16.7€. Kui esialgu huvitanud teema sind siiski ei kõneta, saad soovi korral mõne teise valida, nt kirjutamise asemel hoopis kokkamist õppida, muretsemata, et raha on läinud raisku, sest maksad ühe summa kõikide nende töötubade eest kokku. Samas näib mulle praeguse kogemuse põhjal, et huvi puudumine mingi teema vastu on vähetõenäoline, sest senised loengud on olnud huvitavad ja õpetajad on oma sisu väga põnevalt ja kaasahaaravalt ette kandnud. Ma justkui unustan, et tegelen õpingutega ning tunnen hoopis, et tarbin kvaliteetset meelelahutust.


Täna mulle tõesti väga meeldib uusi teadmisi internetis omandada. See on nii mugav ja sobib minu muutliku loomuga suurepäraselt. Võibolla ma ühel hetkel siiski lähen taas kooli, sest tunnen, et mul on vaja mõnes klassiruumis füüsiliselt kohal olla, et oma järjekordset uut huvi arendada ja mõnda praktilist oskust omandada, ent ma leian, et ei ole ei õiget ega vale viisi õppimiseks. Kõike võib juhtuda ja ma ei hakka enam mingeid lubadusi või ennustusi tegema. Aga mis ma oma eluaastatega õppinud olen ja välja hõikan, on see, et vahet pole, millise tee ma valin, sest ülikoolikraad või kindel eriala ei defineeri minu tarkust, andekust või teadmistepagasi suurust.



Siinkohal tahan ma taas tänada Kogumispäevikut, kes mind taolist eneseanalüüsi tegema pani ja kooli teemakuuga mind enesearenguga tegelema suunas.



Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel