KIIRMOOD SAKIB 2 & ALTERNARTIIVID

Ma vedasin selle postitusega tükk aega vägikaigast. Kirjutasin paar rida, siis jälle viskasin ta sahtlisse. Siis leidsin end taaskord materjali läbi sirvimas, ent siis taaskord jätsin asja pooleli ning võtsin hoopis mõne Netflixi sarja ette. Ma arvan, et mul on oli selle postituse valmis kirjutamise ja avaldamise juures pisike hirm, mis mind tagasi hoidis. Hirm eksida, valeinfot jagada. Sest mis puudutab igasugust tarbimist ja sellega kaasnevaid numbreid, siis leidub alati vähemalt 1 skeptik, kes tahab igasugu tõendeid näha ja noh, sellepärast ma ka kooliajal ei armastanud väga kirjandeid kirjutada, sest vaja oli fakte(ja viiteid!), mitte arvamusi. Ja nii ma pendeldasin kahe variandi vahel: kas kirjutada üks targa jutuga numbritest ja viidetest pulbitsev blogipostitus või rääkida asjadest oma sisetunde ja loogika põhjal.


Kui ma avaldasin oma teise postituse Kiirmood sakib, siis ma ei seletanud tegelikult ei lugejatele ega ka endale täpselt lahti, miks see kiirmood halb on. Mul oli käinud klikk ja ma sain aru, et riiete massiline ostmine ei anna mulle midagi juurde ning minule piisas tookord lihtsalt mingi artikli pealkirjast, kus seisnes, et kiirmood on top 3 keskkonnareostaja ja asi oli selge – ei osta rohkem kiirmoodi, vaid toetan jätkusuutlikke brände. Ei läinud kaua aega, kui hakkasid Youtube'is ette hüppama videod, Facebook'is artiklid just sel samal teemal ja ma hakkasin saama kinnitust sellele, et olen teinud õige otsuse kiirmoest loobuda, ent ka tarkus selles osas, mis võiks olla alternatiiv.


Kiirmood – see on H&M, Zara, Mango, Bershka, River Island ja minu vaieldamatud "lemmikud" Wish, AliExpress, Fashion Nova jne. Neil on ilusaid tooteid, ma ei saa midagi selle vastu öelda, ent see odav ja trendikas kaup peidab kardina taga nii palju paksu pahandust. Kiirmood – see tähendab kiiret ja odavat tootlust. Lavalaudadelt või mõne indie disaineri matkitud toode tavatarbijale ruttu kättesaadavaks ja nii jälle uuesti ja uuesti. 10€-ne särk peab katma aga nii paljud erinevad kulud, nagu nt töötajate tasu, materjalikulu, reklaam, transport, maksud, kommunaalid jpm. Pluss seejuures soovitakse ju ka parajat kasumit. Seega tekib küsimus, kes selle kõik kinni maksab?


Mida odavam toode, seda suurema tõenäosusega keegi või miski kuskil etapis kannatab. Ebaeetilised töötingimused, pikad töötunnid, naeruväärselt madal palk on hea koht, kust raha kinni hoida ja kahjuks kiirmoe toetamisega me toetame ka seda, et keegi kuskil ei saa tehtud töö eest piisavat tasu(vt. nt dokumentaali The True Cost). Ületootmisel paiskub õhku ülemäära kasvuhoonegaase, toksilised tekstiilivärvid ja materjalide töötlemiseks kasutatavad kemikaalid reostavad vett ja  me ka raiskame ressursse, nagu nt vesi. Väidetavalt kulub 1kg puuvilla tootmiseks, mis on nii umbes üks teksapaar ja t-särk, 10,000-20,000 liitrit vett. Samas on materjaliks tihtilugu mõni ebakvaliteetne sünteetiline materjal, mis kulumise käigus mikroplastikut eraldab ja see on teistpidi nõme variant(vt. nt seda lühikest klippi polüestri kohta). Kannatavad inimesed, kes on tootmisprotsessis sees, kannatab loodus, ent kannatame ka meie teises maailma otsas, sest ringiga jõuab kõik lõpuks ka meie organismi.


Aga kas see massiline riiete tootmine tuleb sellest, et me ostame nii palju või me ostame nii palju, sest meile tehakse head reklaami? See on 50/50 olukord, arvan mina. (Kiir)moetööstus on rahaahne, see on kindel. Seepärast kogu see "toodame kiiresti uut kaupa juurde, müüme odavalt, aga palju" süsteem. See on lihtsalt väga kasumlik. Ja tänases ekraanide ja võimsate printimisvõimalustega maailmas on nii lihtne trendikat kaupa reklaamida ja müüa. Suured värvilised pildid ideaalsete inimeste seljas, suunamudijad sooduskoodidega ning hea rohepesu oskus > raha on sinu. Tarbijatel on miskipärast hirm jääda millestki välja või ilma, eriti kui sulle pakutukse sellelt niigi soodsalt tootelt veel soodustust ning nii see tööstus ongi top 3 või isegi top 2 kohal nii looduse reostajana kui ka oma ebaeetilisusega.


Aga sina saad siinkohal aga nii mõndagi ära teha. Minu esimene lootus on see, et sa hakkad kiirmoodi senisest teistmoodi nägema. Et sa mõtled teinekord sellele, kust üks riideese sinu kappi jõuab. Mille või kelle arvelt? Ma arvan, et kõik algab sealt, kui me endale natukene tagamaid teadvustame. Kui mingi teadmine on olemas, siis ei ole raske ka teha esimest sammu. Aga ma olen seda meelt, et sa ei pea proovima kõike korraga muuta. Vali endale sobivaim variant ja alusta sealt.


Näiteks tee valik osta vähem ehk keeldu. Õpi ütlema ei emotsiooniostudele, asjade ostmisele lihtsalt sellepärast, et nad on odavad või moes. Ära lase end mõjutada sellest, et mõnes poes on allahindlus või saad kuskilt sooduskupongi. Isegi, kui see võib tunduda kui kena tasu mõne heateo eest, nagu sind püüab H&M ära osta kampaaniaga "Too vanad riided meie kogumiskasti ja saad 15% soodustust järgmiselt ostult". What a giant ball on bu**s**t. Keeldumine on tegelt kökimöki. Eelmisest kiirmoe teemalisest postitusest on möödas 265 päeva ja ma olen omale selle aja jooksul soetanud Humanast ühed dressipüksid ja ponžo ning vaadanud korduvalt tõtt 50€-se Zara kinkekaardiga, oskamata seda millegi peale ära kasutada. Samas ma ikka sirvin vahepeal netipoodides ringi ja viskan vahel isegi midagi ostukorvi, aga lõpuni ühegi ostuga ei lähe, sest ma oskan hinnata, mida ma reaalselt praegusel hetkel vajan. Mingi hetk tahan proovida ka kapselgarderoobi "väljakutset", mis tähendab seda, et jätad omale kappi alles vaid (kuni 33) hoolikalt valitud ja omavahel hästi kombineeritavad riideesemed.

Uskumatu avastus mõni päev tagasi: need püsid mu jalas saavad märtsis 7-aastaseks!

Aga kui midagi reaalselt vaja on, nt seetõttu, et miski on nii katki läinud ja läbi kantud, et vajab asendamist, siis nr 1 valik võiks olla taaskasutus ehk sammud mõne teise ringi poe poole. Või kuskile Facebooki gruppi või Basaari äppi(minu riided leiad ka sealt, @gethel kasutaja alt). See on kõige jätkusuutlikum valik, sest selleks ei toodeta uusi riideid juurde ja üldjuhul on see ka rahakotile palju meeldivam variant. Lisaks, kui shopata kaltsukas, saad jälgida rohkem oma stiili, mitte sa ei pea valima massiliselt toodetud rõivast, mis on praegusel hetkel "moes". Valid selle, mis sulle meeldib ja sulle iseloomulik on. Pluss kas sa oled täheldanud seda, mis ekstaasi tekitab inimeses see, kui ta saab komplimendi teise ringi tootele? ,,Aitäh! Saad sa aru, ma sain selle KALTSUKAST K A H E!!!!!! EURO EEST!".

Aga noh, muidugi on ka inimesi, kellele ei ole teise ringi kaup lihtsalt vastuvõetav. Mis ma sinna ikka teha saan? Ma saan soovitada nt valida kallim, aga korralik, kvaliteetne ja kestev riideese. Või valida jätkusuutlik tootja. Mis kastikestes peaks linnuke olema, et bränd oleks jätkusuutlik? Uurimistöö on märksõna. Tõesti, siinkohal tuleb ise olla teadlik ja natukene lähemalt uurida, mida ettevõtte roheliselt teeb. Üldiselt, kui ettevõte on reaalselt jätkusuutlik, tuleb see igal pool kodulehel välja. Ei ole mingit üldist juttu, mis on kuhugi lehekülje sügavustesse ära peidetud, vaid konkreetsus ja läbipaistvus selles osas, milliseid looduslikke materjale kasutatakse, millised on sertifikaadid, kuidas tootmisprotsessiks kasutatakse taastuvat energiat ning kuidas töölised on õiglaselt tasustatud. Üks hea leht on Good On You, kus saad välja otsida, kuidas üks või teine ettevõte jätkusuutlikkusse panustab.


Ja kui mitte kuidagi ei saa sellest kiirmoe ja shoppamise hullusest lahti, siis ma palun sul vähemasti mõelda, mida sa oma riietega peale hakkad siis, kui sa neid enam ei soovi. Sul on siinkohal isegi paar erinevat valikut. Valik nr (1) on riided kuhugi müüki viia. On olemas igasugu kaltsukad, nagu nt Riisaikel; interneti platvormid, nagu nt Basaar; ja erinevad kirbuturud, kuhu saad ise füüsiliselt kohale minna. Annad oma riietele võimaluse teiseks eluks ja teenid ka ise natukene taskuraha. Variant nr (2) on riided annetada. Kui nad on veel kasutuskõlblikud, siis saad need viia näiteks Uuskasutuskeskusesse või Aarete Laeka poodi või mõnele konkreetsele abivajajale. Üks hea list sellest, mida vanade riietega peale hakata, on siin. Variant (3) on panna sõrmed ja kätukesed tööle ja vanast asjast midagi uut teha. Internet(nt Pinterest) on igasuguseid isetegemise juhiseid täis, alustades vana särgi põrandapesukaltsuks tegemisega ja lõpetades koera mänguasjadega. Ka mina olen transformeerinud Lauri vana särgi ümber õmblusmasina katteks ja ühed vanad retuusid Ruudi mänguasjaks. Tuleb lihtsalt loov olla.

Kui sa aga ikkagi kuidagi jänni jääd kas isetegemise või brändi jätkusuutlikkuse hindamisega või mõne toote leidmisel, siis kirjuta mulle. Annan endast parima, et su küsimusele vastus leida. Ja kui kogu mu mula jäi täiesti arusaamatuks, siis annan sulle kaasa ühe mõtte – vähem on rohkem.


Pai ja järgmise korrani!

Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel