Ma pole varem avalikult blogi pidanud ja mul on natuke kahtlusi selles osas, mis info minu kohta võib olla minu lugejatele huvitav ning mis mitte, aga ma teen proovi. Ma räägin selles kirjatükis põgusalt endast, sest kuidagi isekas tundub esimeses postituses lihtsalt mingil teemal kirjutama hakata, ja ma räägin sellest, kuidas minu tänane maailmavaade on mõjunud ühele aspektile minu elus, mis kunagi suuresti mind määratles. Igal juhul selline kaootiline postitus tuleb.
Oma lapsepõlvest ma väga palju ei mäleta. Mäletan mingeid üksikuid pilte sellest, kuidas mu vend mind skorpioni topisega mööda elamist taga ajas ja näiteks seda, kuidas sõbrannaga mängisime, et me oleme Make Up Store'i ajakirja toimetajad, aga midagi era-erakordset sel ajal ei toimunud. Ma ei olnud eriti sportlik(it shows– ma ei ole seda ka täna), mulle meeldis pigem see kunstiline pool. Mul oli vaba kasvatus(also, it shows) ja kirev, temperamentne suguvõsa, kellest pooled on vene rahvusest(sealt ka see temperamentsus). Aga noh, kokkuvõttes siiski täiesti tavapärane linnalapse lapsepõlv, käisin lasteaias kodu mängimas ja sain pidupäeval McDonald'sit süüa.
Tiinekana hakkas ka minul see temperament välja kasvama ja oh, honey, see kasvas suureks ja võimsaks. Ma olen hullupööra temperamentne ja emotsionaalne ning noorena elasin ma end enamasti välja just oma riietumisega. Täpsemini siis– ma kulutasin suure osa oma taskurahast just uutele riietele ja minu stiil paistis ka alati silma. See ei pea nüüd ilmtingimata head tähendama. Tagasi vaadates ma saan täiesti aru, kui minu ema oma vaba kasvatust veidi koomale tahtis tõmmata ja minu riietumisele reegleid seada. Tahtis, aga ma olin kavalam. Koduaiast väljudes tõmbasin ma ikka oma püksid perse pealt maha ja välgutasin oma laia kummiga boksereid. See siuke emo scene värk oli toona moes(needid, tupeeritud juuksed, ruudud ja neoonvärvid).
Aga stiil stiiliks. Shoppata meeldis mulle ka vanemaks saades ning kui ma käisin gümnaasiumis, kasvas see iha veelgi. Niivõrd, et ma rääkisin pehmeks oma kasuisa, kes külalistetoa garderoobiks ümber ehitas, et mina ja mu ema oma lõputud riietehunnikud kuhugi ära saaks paigutada. Sel ajal oli nii oluline Zarast iga uue kollektsiooniga midagi soetada. Või noh, igal nädalal midagi uut soetada. Gümnaasiumi ajal käisin ma tööl ning elasin vanemate katuse all, seega vabu vahendeid, mida selle hobi peale kulutada, oli. Ma shoppasin muidugi Zaras, sest Zara riided vastasid kenasti minu maitsele ja meeldisid enam-vähem ka rahakotile. Ja ma tundsin, et Zara kandmine on kuidagi prestiižikas. Üldse tundsin end kuidagi tähtsamana, kui mul iga nädal midagi uut kooli selga panna oli. Täna ma saan aru, kui vale see mõtlemine oli.
Täna ma ei shoppa Zaras. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei osta sealt enam mitte midagi, sest tõsiasi on see, et ostan sealt korra poolaastas ühe maika, millele ma ei ole mujalt veel alternatiivi leidnud. Küll aga jõudsin ma mõni nädal tagasi arusaamani, et muid kaupu ma kiirmoe poodidest enam osta ei taha, vaid proovin suunata oma ressursid ettevõtetele, kes jälgivad oma rohelist jalajälge, kelle riided on eetiliselt toodetud või kes järgivad õiglase kaubanduse printsiipi, on vegan või loovad moodi näiteks taaskasutatud materjalidest. Ja viimaks muidugi siis see, et ma valin mistahes kaupa soetades võimalusel Eesti tootja ja toetan meie väikeseid ettevõtjaid.
Mõni inimene võiks arvata, et ma ei tee midagi väga palju paremini, kui ma tellin teisest maailma otsast omale ümbertöödeldud nailonist retuusid. Need võivad küll olla eetiliselt toodetud, ent kauba kohaletoimetamine Eestisse on ju omajagu suure jalajäljega. Ma leian aga, et minu otsus on siiski õiglasem, kui sama hinna eest 10 kiirmoe eseme soetamine(mis tuuakse nii või naa siia lennukiga), mis kiiresti ära kuluvad ja sind jälle poodi uue eseme järgi saadavad. Kiirmoe tarbimine on nii mitmest küljest lihtsalt öeldes nõme ja mul on hea meel, et mu silmad selles osas avanesid. Nt kas sa teadsid, et maailmas soetatakse aastas umbes 80 miljardit riideeset? Nii, ja kujuta nüüd ette seda kui suur on tekstiilivärvidest põhjustatud veereostus. Massiivne! Mõned allikad ütlevad, et lausa 1/5 kogu maailma veereostusest. Mõtle veel milline üleüldine ökoloogiline jalajälg sellel tööstusel on.
Mis aga oli see, mis mu silmad avas? Osati see, et vanemad mu eest enam kommunaale ja toidupoe arveid ei tasu ja ma pean oma sissetulekut natukene optimaalsemalt jaotama. Osati aga hakkas minu tänane maailmavaade välja kujunema siis, kui me elukaaslase Lauriga otsustasime mõne nädala taimetoitlust proovida. Sellest kõigest räägin ma mõni kord kindlasti pikemalt, aga ma usun, et laulatumine taimetoitlusega viis edasi ka teadlikku tarbimise juurde, mis täna kujutab endast nii seda, et ma sorteerin prügi ja proovin (võimalikult) pakendivabalt ostelda, kui ka seda, et ma ei kuluta palgapäeval poolt sissetulekut riietele. See oli asjade täiesti loomulik ja loogiline kulg ja täna on teadlik tarbimine mulle nagu hobi või mängusõltuvus, mis tekitab täiega hasarti(aga samas on ka loodust säästev, seega ei saa nagu pahaks panna?).
Lisaks mõjutas minu otsust kiirmoodi enam mitte toetada see, kui ma oma riidekappi korrastades täheldasin, et mul ei taha riideid kuidagi vähemaks jääda. Vaid aasta tagasi ma viisin suure kastitäie riideid Uuskasutuskeskusesse, ent mu kapp on ikka pungil. Ka nüüd eraldasin ma hunniku korralikke riideesemeid, mida ma olen vaid mõned korrad kandnud. Ma olen omale aastatega kokku ostnud nii palju riideid, et ma ei jõua neid enne ribadeks kanda, kui juba uued ja moodsamad esemed poodidesse tulevad. Ilmselgelt ma enam ei osta omale uusi riideid nii palju juurde, aga tõsiasi on see, et mul ei olegi kapis ruumi uutele asjadele. Ärme isegi hakka rääkima sellest garderoobist, mille mu kasuisa mulle ja emale minu tungival soovil ehitas. See uputab ja ajab üle ja mul on piinlik mõelda, milline ületarbimine kunagi toimus. Igal juhul mina tahan oma tarbimist siinkohal jälgida.
Et aga mitte saada valesti aru, siis ma märgin ära, et shoppata meeldib mulle siiani. Seda "uut elu" elades olen ma leidnud mitmeid ettevõtteid, kelle veebipoodides ma ka täna window shopping'ut teen, ja mitmeid tooteid, mis ootavad, et praegu kapis olev sama ese saaks enne ribadeks kantud. Teisisõnu, ma küll ei osta enam enne midagi uut, kui mul selleks reaalne vajadus tekib, aga ringi meeldib mulle sirvida küll. Ja kui ma midagi ostan, siis ma investeerin esemesse, mis käib minu LIVE LIKE YOU GIVE A DAMN maailmavaatega kokku ja ka kestab, kui seda palju kasutada. Praegu ma näiteks ajan taga aluspesu. On soovitusi?
Eks muidugi jätkusuutlik mood ei pruugi igaühele meeltmööda olla, sest selle turu stiil võib olla väga klassikaline või siis kallis ning võib piirata eneseväljendust, aga siin ongi minu mõtlemine muutunud, sest ma ei soovi enam kellegi ees esineda. Ma tahan tunda end mugavalt ja nii tunnen ma end ka kõige paremini. Muidugi meeldib mulle kiirmood ja selle lõpmatud stilistika võimalused, aga tõeliselt ilus on minu silmis lihtne ja puhas stiil. Mulle viimasel ajal nii meeldivad erinevad maalähedastest materjalidest, nagu lina, orgaaniline puuvill sellised heledates toonides riided. Et sa saaksid natukene aimu, kuhu suunas minu riidekapi sisu hetkel liigub, siis ma panin mõned poed ja konkreetsed tooted siia kirja:
> INDIGO LUNA / Minu lemmik. Ideaalmaailmas elan ma kuskil Aasias ja kannan ainult Indigo Luna asju
> noctu / Nemad teevad 100% orgaanilisest puuvillast tuduriideid ja ma nii ootan, et saaksin sealt endale midagi soetada
> Reet Aus / Meie oma Eesti värk <3
> Veganized World / Lahedad vegan slogan'itega riided jm. Iga toote all on info jätkusuutlikkuse kohta
> Synergy Organic Clothing / Veidi krõbedad hinnad, aga ma olen juba mitu asja leidnud oma wish list'i
> HoodLamb / Kanepikangast riided. Siukesed veidi Mango ja Massimo Dutti stiili asjad
> Charlie Feist / Vegan (selja)kotid
Okei. Tsau siis.
