Instagram ajab mind hulluks ja see ei ole lihtsalt möödaminnes öeldud lause ehk ma räägin sulle nüüd sellest, kuidas Instagram mind kohati mürgitab ja pahuraks teeb. Ma leian, et ma pean selles osas suu lahti tegema, sest raudselt on kuskil veel keegi, kes end samamoodi tunneb ja ehk annab see postitus sellele inimesele pai või tuge või toob ta lihtsalt maa peale tagasi, sest mina olen seda lollilt juba ammu oodanud. Ehk saan ma siis isegi endale pai tehtud ja siirusega öeldud, et ma ei ole teistest sugugi halvem.
Ma mõtlesin selle postituse tegelikult hilisemaks jätta, aga kuna ma lisasin äsja oma Instagrami kontole uue pildi ja nägin kurja vaeva sellega, et see pilt sobiks kokku minu feed'iga ja oleks ka eraldiseisvalt tuus ning ma enda silmis siiski lõpuks täielikult läbi kukkusin(muidugi siis, kui pilt juba üleval oli), siis ma tundsin, et ma pean oma mõtted hetkeks sellele teemale suunama ja ehk saan ma nii oma mõttemaailma jonksu. Môni teine päev oleks üldse nii olnud, et pildi ülesse panemiseni ma ei olekski jõudnud, sest viienda pildiklõpsu ajal ma otsustan, et aitab ja mina ei oska ja kõik. Praegu sellisel kainel hetkel ma mõtlen, et ma olen nii loll, et ma üldse näen nii hullu vaeva sellise asjaga nagu Instagrami feed, kui ma saan ka ise aru, et see valdkond ei ole minu tugevaim külg, ja ma olen kohe eriti loll, et ma lasen oma päeva rikkuda asjaolul, et ma lihtsalt ei ole pilditöötleja silmaga. Äkki oskan ma hoopis maru hästi kirjutada?
Niisiis, mis ma tahan öelda, on see, et Insta-maailm on minu egole räige põntsu pannud. Need rusikahoobid hakkasid tulema siis, kui pilti hakkasid tulema kindla stiili ja kvaliteetsete fotodega kontod. Ja healthy-fit-fitness tüdrukud. Ja tüdrukud, kes teavad täpselt, mis nurga alt nende põsesarnad kõige teravamad on. Ja tüdrukud, kes oskavad oma keha kaamera ette asetada ka muudmoodi, kui nii.. noh, nii lihtsalt inimese moodi seistes. Ja palun ära saa valesti aru– ma täiega viskan propsi neile, kes oskavad oma kontot visuaalselt meeldivana hoida, aga kurat, mina nii ei oska, vähemalt tunne on selline. 86 pilti juba ei oska(sealtmaalt alates ma hakkasin seda värki proovima). Ja täna võtsin otsuse, et f*ck it, aitab sellest punnitamisest, sest iga asi ei peagi mul välja tulema ja tähtis ei ole ju see, et ma modellimõõtu oleksin või minu tänase pildi rohelised toonid oleksid sama küllastusastmega, kui eelmised. Tähtis on see, et sõnum(kui on mingi sõnum) saaks edastatud.
No ja muidugi teeb mind pahuraks see Instagram ise. Kui ma oleksin mingine 20 aastat tagasi sündinud, siis ilmselt seda mure mul ei oleks, et ma end teistega koguaeg võrdlen. 20 aastat tagasi ei olnud sotsiaalmeediaplatvorme ja ainus viis end teistega võrrelda oli linnapeal jalutades, telekat vaadates või ajakirja lapates. Nüüd on aga kogu maailm ja inimesed mulle väga kergesti kättesaadavad ja väga lihtne on sattuda jälgima just neid kontosid, mis on silmale meeldivad vaadata, ja neid inimesi, kes justkui elavad ideaalses maailmas ideaalset elu. Pluss tegelikult on vähe neid inimesi, kes laiale maailmale oma elu pahupooli näitavad. Paraku aga on minul väga lihtsad tekkima mõtted, et ma olen kuidagi saamatu, kui ma ei oska piltidel poseerida või oma pilte töödelda, ning mossis tuju, kui näppu satub Instagram, mis on täis õnnelikke stiilseid inimesi, kes aina lahedaid asju teevad. See, et ma näiteks oskan keskmisest paremini PowerPoint-e koostada, see mind sellel hetkel ei koti.
Seoses sellega ma tundsingi, et ma pean olema aus ja ütlema neile, kes seda veel ei tea või neile, kes seda kuidagi ei suuda pähe raiuda(mina kaasaarvatud), et Instagramis ongi kõik inimesed koguaeg õnnelikud. Isegi mina. Ja seda pilti ei tasu võtta mingisuguse elutõena. Lisaks proovin ma enesele koguaeg meenutada, et mina ei oma Instagrami selleks, et leiba teenida, seega end survestada hea sisu loomisega on täiega jabur. Teiseks tuleb endale just seda ka teadvustada, et Instagram ON reklaamiplatvorm ja kogu seda küllust ja lõpmatuid asju, mida erinevad inimesed sulle müüa proovivad, ei ole sul tegelikult vaja.
Siinkohal tuleb mulle kohe meelde hiljuti ühes meediaväljaandes avaldatud artikkel sellest, kuidas noored end seksi eest müüvad. See ei ole minu jaoks uus teema, sest kui minagi noorem olin, nii põhikooliealine, siis kooli peal levisid tihti lood tüdrukutest, kes end samamoodi müüsid. Niisiis pikemalt ma sellel artiklil ei peatu, aga ma näen selget seost eelmainitud Instagrami maailma ja artiklis kirjeldatud probleemi vahel. Jah, mina vaatan ja lihtsalt jonnin, et ma ei oska feed'i hoida sellisena, nagu mõned teised, aga noored tüdrukud(ja poisid) vaatavad neid feed'e sellise pilguga, et kuidas nemad tahaks, et neil oleks ka kogu see nänn, mida staarid reklaamivad ja võimalus käia sõpradega ägedates lokaalides jms. Kui aga isad-emad seda lõbu kinni maksta ei saa, siis tuleb ju muud lahendused leida. Ja mõned noored on selle lahenduse leidnud enese müümise teel.
See on kurb lugu, kuidas Instagram meie emotsioonidega mängib ja/või meie tegevusi ning otsuseid mõjutab. Täiega kurb on, kuidas ta surub meile väärasid väärtushinnanguid peale. Kui sa oled tugev inimene, siis sa ei pruugi minuga siinkohal nõustuda või minust aru saada. Küll aga ma räägin seda omast kogemusest ja Instagramil tõepoolest on oma negatiivne külg. Seega tahan mina pöörata selle reklaamiplatvormi negatiivse külje ümber positiivseks ja reklaamida teemasid või esemeid, mida ma reaalselt pean vajalikuks noortele edastada. Seepärast ei leiagi ilmselt kunagi minu kontolt mind mõne esinduskaupluse rõivais fitnessiklubis kange tõstmas või tanklaketi kohvitopsi story'is presenteerimas. Ja ma väga loodan, et kunagi jõuab see maailmapäästmise laine ka nende inimesteni, kel on võimu antud platvormil teisi mõjutada, inspireerida.
Rohkem mul täna öelda ei ole. Sau.
