AUSALT JA AVAMEELSELT RASEDUSEST

Tiksub 8. kuu ja mul on juba viimased kaks kuud tunne, et kaks kuud on veel jäänud. Teisisõnu – küll see aeg venib lõpus! Ja mitte üldse halvas mõttes, nagu tunneksin, et see rasedus oleks nii vaevarikas, et võiks juba läbi saada, vaid hoopis ootusärevus ja soov Tirtsuga kohtuda on nii suured, et lihtsalt ei kannata enam ära. Lauri on seda tunnet väga hästi kirjeldanud – justkui oled jõuluvanale kingisoovid edastanud ja ootad nüüd pingsalt jõululaupäeva, et need sisse kasseerida.


No mina ei tea. Kui ma üldiselt oma rasedusele tagasi vaatan, siis on see ikka täitsa kenasti läinud. Muidugi keha kohaneb uue olukorraga ühel ja teisel päeval kergemini ja siis jälle natukene vaevarikkamalt, aga üldpildis on see nii põnev aeg ja ma olen oma kehale väga tänulik, et ta sellist suurt tööd teeb, nagu on lapse kandmine ja hoidmine, et ma annan andeks ega jonni liialt, kui siit-sealt miski valu või ebamugavust tekitab.


Olgugi, et minna on jäänud veel üle kuu, siis tahan selle postitusega teha ülevaate sellest, kuidas mu rasedus kulgenud on. Olen küll enamuse jooksvalt märkmikusse üles täheldanud, et saaksin järgnevate rasedustega muutuseid võrrelda või heietavalt möödunule tagasi vaadata, ent ehk on ka sinul huvitav minu raseduskogemust enda omaga võrrelda või teada saada, mis võib kunagi ette tulla või tulemata jääda, mistõttu kirjutan kõigest ka siin. Iga rasedus on erinev ning ka minul endal on olnud seni väga huvitav jälgida, millised minu ootused ja kartused on tõeks saanud ning millised on “sümptomid”, mis arvasin igal rasedal olevat, ent mis pole mind seni külastanud.


Tursed, emotsioonide kõikumine ehk “raseda hormoonid” ja magamatus.


Miski, mida olin valmis kogema, ent mis on minust praeguseni mööda läinud. Kõik saapad on talv läbi ka villase sokiga jalga mahtunud, tujud ei ole tavapärasest rohkem kõikunud (vastupidi, julgen öelda, et olen emotsionaalselt stabiilsem) ning mugava asendi leidmine öösel ei ole niivõrd keeruline toiming. Ka Braxton Hicksi kokkutõmbed ega lõputu palavus ei ole veel kimbutama hakanud. Küll aga olen nii mõndagi muud kogenud.


Iiveldamine.


Nagu näiteks iiveldamine. Ooo-jaa. Esimene sümptom, mis kindlalt märku andis, et kullake, sa oled beebiootel. See oli 6. nädal, kui ma iiveldamist esmakordselt kogesin. Olime rallil Ott Tänakule kaasa elamas ja esimese õhtu lõpus, kui seltskonnaga majutuses süüa tegema hakkasime ja ma sibula lõhna tundsin, hakkas trall pihta. See oli minu jaoks täiesti väljakannatamatu hais, mida ma ei suutnud taluda ka järgnevad kuu aega. Varsti lisandusid väljakannatamatute lõhnade hulka ka ühed mu lemmikküpsised ja Ruudi. Küpsistest oli mul võimalik loobuda, aga Ruudist… :D Ühel hetkel aga pöörudus iiveldamine oksendamiseks ning algasid 2 nädalat voodirežiimi. See oli ilmselt ka raseduse kõige keerulisem aeg, sest mul jäi jõudu vaid wc ja voodi vahet roomamiseks. Ei suutnud ma midagi süüa, rääkimata püsti seismisest ja üldse söögi tegemisest. Kui ma peale 2 nädalat jalule sain, tabas aga uus iivelduse vorm. Mind hakkas oksele ajama köhimine. Just täpselt, köhimine. Juhtus ette rohkem, kui kord, mil tänaval jalutades köhatamise järel endale veidi suhu oksendasin.


Väsimus.


Iiveldamisele järgnes väsimus. Kui ma sellele tagasi vaatan, kui paha mul tegelikult olla oli ja kui vähe oli mul energiat, siis ma ei jõua ära tänada seda, et mu elukorraldus selleks hetkeks selline oli, et ma kodus omas tempos tööd teha sain. Teisel juhul ei oleks mul olnud muud varianti, kui haiguslehele jääda. Mingi vahe oli mul selline väsimuse periood, et normaalseks toimimiseks (kui seda üldse nii nimetada saab), pidin ma päevas kuni 4 uinakut tegema. Ma ärkasin 9st, sõin hommikust ja kella 11-13 vahel tegin ma oma esimese uinaku. Siis ma tegin ehk mõne tunni tööd ja vahemikus 15-17 võisin ma taas magada, kuni Ruudi mind ninaga togima hakkas, et märku anda, et tal on söögiaeg. Siis võisin ma olla üleval ka kõigest pool tundi, kuni ma taas kerra tõmbama pidin. Sel ajal arvas nii palju jälgijaid, et mul on midagi häda. Peamiseks diagnoosiks pandi mulle rauapuudus või vähene liikumine (nende kahega oli muide kõik klaar). Teise trimestriga see kõik aga mõneks ajaks kadus, ent nüüd kimbutab väsimus mind taas. Panen selle kasvava beebi ja selleks kuluva energia arvele ning proovin endale anda puhkust, kui seda tunnen vajavat.


Lõputu pissihäda.


Miski, mis ma arvasin, et kimbutab naisi just raseduse viimastel kuudel, kui beebi organitele eriti ruumi jätta ei taha. Küll aga tuleb välja, et lõputu pissihäda võib sul olla ka terve raseduse aja. Üks põhjuseid, mis ma enda puhul välja oskan tuua, on ilmselt see, et ma hakkasin beebiootusest teada saades korralikult vett jooma. Teiseks põhjuseks loetakse raseduse algul hormonaalseid muutusi ning raseduse lõpus lihtsalt öeldes seda, et laps surub põiele. Vabatahtlikult ma küll ei sooviks iga öö üles ärgata ja end tualetti lohistada, kuid proovin näha selle tegevuse positiivset külge – nii ma harjutan end öiseks beebi toitmiseks. Lõputu pissihäda teadsin ma tulevat, aga millest ma varem kuulnud polnud, on see, et raseduse aegu sul igasugu lihased lõdvenevad, mistõttu võid sa ka püksi pissima hakata. Jah, ja seda iga pisema aevastusega. Kujutage ette mu reaktsiooni, kui emaga kaltsukatuuri tegemas olime ja ma ereda päikese tõttu aevastamise järel tundsin, kuidas mu reied pahkluudeni järsku soojaks ning märjaks lähevad. Nali naljaks, aga asi kulmineerus sellega, et pidin endale soetama pesukaitsmed, mida ma olin harjunud vanavanaema vannitoas nägema. Jumal tänatud, et ma nüüdseks endale Rocking Undies kuupesu ehk lekkekindla aluspesu olen leidnud ega pea enam tundma, justkui kannaks ma mähkmeid.


Valud.


Nii puusad, ribid, selg, sabakont kui ka vaagen – kõik need on tavapärasest rohkem koormatud ja on teinud mulle vahelduva eduga ebamugavat valu. Mu pisike keha teeb beebile ruumi, kõik venib ja laieneb. Beebi kasvab ja surub kohtadele, mis pole harjunud mingit survet saama. Gravitatsioon toimib uuenenud kehakujuga teistmoodi ja muudab mu rühti. Ja kuigi mõni valu on teisest natukene ebameeldivam (kõige veidram neist on nt sümfüüsi valu ehk valu vaagnaluude ühenduskohas), ei ole ükski neist midagi ärakannatamatut või sellist, mida jalutamine, venitamine või Lauri massaaž ei leevendaks.


Isud.


Kusagil esimesed 7 kuud ma erilisi isusid ei täheldanud. Olid küll üksikud hetked, mil igatsesin midagi kohupiimaga, nagu näiteks kohuke või kohupiimakorp, aga mitte midagi selliselt taltsutamatut, mis ajaks keset ööd Lauri 24h poodi. Täna aga, täna mul on küll isud. Ma tahan värsket ja mahlast. See kõik algas ühest pirnist (kusjuures ma ei ole kunagi eriti pirni fännanud) ning nüüd peab kodus kogu aeg miskit puuvilja olema. Eriti lähevad peale melon, ananass ja apelsin. Teised isud pole aga toiduainepõhised, pigem isutavad mind konkreetsed road, mida mingid söögikohad pakuvad. Nii oli mul ühel päeval konkreetselt Sushi Plaza tofuga sushi isu või ühel teisel päeval igatsus Veg Machine’i laetud friikate järele. Samas võib see olla tingitud asjaolust, et kolisime maale ning ma käin nendes kohtades harvemini. Hapukurk aga, mis peaks olema klassikaline raseda meelispala, ei ole mind üldse huvitanud.


Ninakinnisus ja veritsev nina.


Ma norskan! Hah. Üksikud õhtud on olnud keerulised uinuda, sest nina on nii kinni, aga tegelikult on kinnine nina miski, millega täiesti ära harjub. Pigem on naljakas, kui Lauri hommikuti tõdeb, et ta unesegasena Ruudit äratada üritab, ent siis mõistab, et põrisev traktorist hoopis mina olen olnud. Ootamatu ja veidi ebamugav on aga see, kui mul mingitel hetkedel lihtsalt nina veritsema hakkab. Mul pole kuni raseduseni kunagi ninaverejooksu olnud ja esimene kord oli ikka veider küll, kui puhkeseisundis järsku ninast miskit voolama hakkas ja mu äsja vahetatud voodipesule punase laigu tekitas.


Muutused välimuses.


Juuste väljalangemine, tavapärasest rasusem nahk ja sellest tingitud akne ning paisumine – üpris tavapärased rasedate külastajad, mis ka mind tervitama on tulnud. Küll aga ei morjenda mind neist ükski, sest ma mõistan, et elus peab olema kõik tasakaalus ning selleks, et ma pisikese ilmaime enda sees valmis saaksin küpsetada, pean ma ka mõne ohverduse tooma. Ja paisumine ehk kaalutõus, mis nii paljusid rasedaid kurvastab... see on küll miski, millest mul ei ole ei sooja ega külma. Või võibolla just hoopis võtan selle soojalt vastu, sest minu jaoks on jube huvitav iga hommik kaalule astuda ja tunnistada muutunud kaalunumbriga seda, et mu sees kasvab üks mini-inimene. Lisaks on lisandunud polster ülimalt oluline turvaelement, kui rasedana näiteks villaste sokkidega trepil liugu mõtled lasta. Rasedusega suurenenud peps muutis sellises olukorras mul maandumise kenasti pehmeks, nii et õnnelik õnnetus lõppes kõigest minupoolse ehmatusega. Ja püksi pissimisega. Ehmatusest.


Kõrvetised.


Kui ma varem ei teadnud, mis asjad need kõrvetised õigupoolest on, siis nüüd ma tean. Need on kõrvetised, noh. Ja jutt, et tihti ja väikestes kogustes söömine kõrvetisi ära hoida aitab, minu praktikas ei toiminud.


Hingamisraskus.


Kopsud, nagu ka põis, on ühed vägivallaohvrid selle raseduse ajal. Kõhus laiutav beebi ei taha neile just kuigi palju ruumi anda, eriti raseduse hilisemas staadiumis. Seetõttu kipuvad kiiremad liigutused ja teatud asendid mind veidike hingeldama ajama. Väga veider tunne on, kui kopse nii õhku täis tõmmata ei saa, kui varasemalt harjunud oled. Lihtsalt füüsiliselt ei ole selleks ruumi.


Beebi liigutused.


Beebi liigutab! Kui ta seda ei teeks, oleks tegelikult natuke nihu värk, sest tantsu lööv beebi tähendab seda, et tal on kõhus mõnus olla. Aga oh sa mu meie, ma ootasin midagi muud. Kui mulle oli erinevate lugude põhjal jäänud mulje, et lapse liigutused on raseduse ilusaim osa, siis minu hinnangul on ilusaim see kurvikas keha ja nunnu punu, mis ette kasvab. Ärge saage valesti aru, äge tunne on küll, kui beebi liigutab ja eriti äge on näha Lauri nägu, kui Tirtst talle patsu lööb, aga kui tüdruk võtab päevakavasse teha mitmeid kordi läbi keerukas võimlemiskava, harjutada tantsupeoks ja demonstreerida, miks ta peaks tulevikus poksitrenni minema, siis võib see olla omajagu kurnav. Mõni päev on ta nii aktiivne ja tugev, et mul ei ole muud varianti, kui olla voodirežiimil, sest see pisikene tüdruk lajatab mind sõna otseses mõttes kägarasse, eriti meeldib tal mulle põiehoope virutada. Aga küllap on see tema viis öelda: ,,Puhka ka vahepeal, mamps”.


Pesapunumisinstinkt.


See on päriselt ka olemas! Olin sellest kuulnud küll ja on see ju loomariigis teistelgi emmedel tavapärane nähtus, et enne lapse tulekut pesa või kodu korda tahetakse seada, ent sellegipoolest oli see nii tore märkamine, kui ühel hetkel aru sain, et ka mina tahan jubedasti beebi tulekuks kõik tip-top korda seada. Küll ma tahan suurpuhastust teha, küll lapse riideid läbi pesta ja sorteerida ja voltida, küll juba beebivoodi üles seada jne, jne, jne. See on minu arust üks armsamaid omadusi, mis raseduse ja peatse emaks saamisega kaasneb.


Hirm sünnituse ees.


Aga kas mul on kõige tuleva ees ka hirm? Ma põdesin küll, kuidas ma end sünnituseks ette valmistan, kui ma eriline lugeja ei ole, kuid see oli täiesti asjatu energiakulu. Mul on üks hea raamat (Loomuliku Sünnituse Teejuht: Ina May Gaskin), mida vahepeal sirvin, kuid mul on tekkinud usk oma kehasse ja instinktidesse ning ma hoopiski arvan, et liigne lugemine võib olla miski, mis sind enne sünnitust hirmutab. Mul aga ei ole hirmu sünnituse ees, hoopis vastupidi, täielik põnevus! Hirm on emotsioon, mis on tingitud sellest, et sa ei mõista midagi. Baasteadmised, mida perekooli loengutes õppisin, pole lasknud hirmul võimust võtta (kusjuures ei mõista ma ka neid, kes ütlevad, et perekool igav ajaraisk on. Ämmaemandakeskuse Ingrid Kaoküla oli küll nii entusiastlik ja armas naine, et tõeliselt huviga jälgisime Lauriga seda, mida tal meile õpetada oli). Ma saan aru, kuidas naise keha töötab ja olen täiesti veendunud, et saan loomuliku sünnitusega hakkama. Lisaks sain ma omale imelise eraämmaemanda, kellega olen juba täna hea klapi leidnud ning ma usun, et mind toetab väga, kui sünnitusel on kõrval inimesed, keda tunnen.


Hirmudest (ja hirmutamisest) veel.


Olen ühes beebigrupis (suuresti enese lõbustamiseks) ja mõtlen neid postitusi lugedes alatihti, et kas minul on tõesti lihtne rasedus või muretsevad ja jonnivad teised tulevased emmed ikka täiega üle. No ei kipu mina 5-minutilise peapöörituse või suitsuhaisust tekkinud iivelduse tõttu kohe EMOsse jooksma. Või vastupidi, ei valiks mina tõelise hirmu korral esimese hooga abi Facebook’ist otsima minna, vaid peaks ikka esmalt nõu ämmaemandaga. Saan aru, et esimese raseduse korral võib iga pisikene muutus hetkeks häirekella käima panna, aga mõni selline otsus jääb mulle siiski arusaamatuks. Samamoodi ei mahu mulle pähe, miks tahavad teised emad esmarasedaid ja - sünnitajaid hirmutada. Olen olnud 90% entusiastlik ja positiivne rase, kes väga huviga sünnitust ootab. No mispärast sa oma hirmsat kogemust mulle jagad ühes lausega ,,Vaatame-vaatame, mida sa räägid siis, kui ära oled sünnitanud”. Mulle jääb iga kord tunne, justkui hasardist tahetakse end proovile panna, kui kiiresti on võimalik see positiivne rase ümber programmeerida. Ei, mina igaljugul keeldun selle provokatsiooniga kaasa minemast. Mõttejõud on ülimalt tugev tegur ning kui mõtetes on vaid hirm ja mure, siis sellise raskusega see uus elu ka algab. Mina soovin aga ilusat kogemust, millest rääkides ma ka teistele uutele emmedele enesekindlust ja julgustust jagada saan.


Ja vist saigi nüüd kõik suurem kirja. Sellele nimekirjale pilku heites võib jääda mulje, justkui oleks see rasedus ikkagi üks hädade jada, aga tegelikkuses on kõik nimetatud emotsionaalsed ja füüsilised tunded mööduvad ning ei pruugi isegi terve raseduse perioodi kesta. Samamoodi on need kõik talutavad ja täiesti väljakannatatavad, eriti kui mõtled sellele, et see kõik toimub seetõttu, et su sees kasvab pisikene ilmaime. Me, naised, oleme vägevad. Ei ole maailmas ilmselt kuigi palju mehi, kes saaks millegi nii võimsaga hakkama. Tunnustagem end selle eest, andkem oma kehale andeks, kui tal raske on ning, mis peamine, usaldagem oma keha. Me oleme lapse kandmiseks ja sünnitamiseks loodud.



Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED:

© 2020 by Getxel