ARIA SÜNNILUGU + mis ma haiglakotti kaasa pakkisin

Minuni jõudis raseduse ajal igasugu kommentaare ja kogemuslugusid sünnituse kohta. Ka “Loomuliku sünnituse teejuhti” lugedes sain ma kinnitust, et iga naise kogemus on erinev ja et on ka raskeid sünnitusi. Aga nagu paljude asjadega siin elus, võtsin mina kangekaelselt pähe – sünnitus ei pea olema raske, vaid see saab olla ilus ja positiivselt meeldejääv kogemus. Ja nii ma selle mantraga 9 kuud elasin, püüdes kõrvale põigata igasugu kolejuttudest ja hirmutamisest stiilis: “Vaatame-vaatame, mida sa räägid, kui ära sünnitanud oled”. Miskipärast ei tahtnud keegi hästi uskuda, et ma mõtlemisega oma kogemust mõjutada saan.


Aga see on võimalik ja mina sain hakkama! Ühelt poolt oli abiks mõttemaailma kujundamine, teisalt raamat “Loomuliku sünnituse teejuht”, siis muidugi perekool, mis õpetas sünnitust mõistma ja lahjendas hirmu sünnitamise ees (sest hirm on emotsioon, mis on tingitud sellest, et sa ei tea, kuidas miski toimib), Taskudoula, ettevalmistus ehk selgelt läbimõeldud sünnitusplaan, eraämmaemand ja toetav partner.



Olgugi, et suutsin need 9 kuud olla positiivne ja entusiastlik, oli mul siiski paar kogemust, mis mind endast välja ajasid. Ämmaemand, kelle vastuvõttudel käisin, oli väga tore ja meeldiv noor naine, aga miskipärast juhtusid ultraheli arstid sellised ebameeldivad, kõrgid olema. Niisiis enne, kui läheme minu sünnituskogemuse juurde, jagan sinuga ka ühte lugu, mis sellele eelnes.


30.04 oli mul 3. kord ultraheliuuring ühe ja sama spetsialisti juures. Neid UH-sid tehti mulle lõpus pea iganädalaselt, sest arstidel oli suur hirm, et minu pisitirtsu on liiga väike ning teda ja tema kasvu peab pingsalt jälgima. Olgugi, et Tirts oli omas tempos iganädalaselt kasvanud, küll alumise piiri juures, ent siiski kasvanud, leidis arst, et ta on liiga väike (39+6 ja +/- 2850g). Jutt, mida mulle juba kuid räägiti koos noomitusega “Jälgi kindlasti, et ta korralikult liigutab!”. Jutt, mis ka minu tugevat vaimu veidi kõigutas. Mõtlesin korduvalt, et milleks selline hirmutamine? Minu suguvõsas ongi enamus laste sünnikaal jäänud alla 3kg, me oleme Lauriga pigem pisikesed inimesed ja lisaks olid lapse näidud kõik normis. Kui suurt last te selliselt geenikomplekilt ootate? Või mis siis, et ta pisike on? See on aga küsimus, millele ka arst normaalset vastust anda ei osanud. Hoopiski leidis ta, et tuleks panna aeg esilekutsumisele, sest tema, tsiteerin: “Ei saa kindel olla, et nii väike laps end hästi tunneb. Ta peaks 40. nädalaks sündinud olema!”.


Tänaseni olen selles kogemuses täiesti pettunud. Miks tahate te minu loomuliku sünnituse plaani nurja ajada? Endal ei ole normaalset selgitustki selleks, miks minu väike tüdruk ei peaks ise valima, millal tema siia ilma tulla tahab. Sama palju, nagu sellel arstil ei olnud kindlust, et laps end hästi tunneb, ei oleks tal saanud olla ka kindlust, et ta end halvasti tunneks. Ja lisaks olid kõik näidud korras! Lootevesi normis, igasugu arterite vool ja südametöö jms korras. Täiesti ebaloogiline raamatu ja keskmiste numbrite järgi töö tegemine. Küll aga, olles olukorrast täiesti häiritud ja endast väljas, suutsin ma enda soovidele kindlaks jääda ja teha sellele arstile selgeks, et ma ei ole mingisugusest esilekutsumisest huvitatud ja keeldun sellest. Ja kui mulle olekski mingisugune aeg määratud, poleks ma 99% tõenäosusega sinna kohale läinud.



Esimesed sünnitusmärgid (mida ma tegelikult märgata ei osanud) algasid 01.05, mil oli ka preili sünnitähtaeg. Tundub, et eelmise päeva visiit hirmutas meid mõlemat veidi ära ja selleks, et selle arstiga mitte enam kokku puutuda, hakkas neiu asjatama, et pesast välja tulla. Täpsemini kimbutas mind veider alaseljavalu ja see on üks sünnitegevuse alguse märkidest, eriti juhul, kui raseduse aeg seljavalu painanud pole. Aga mina, mina ajasin selle samal päeval tehtud aiatööde kaela.


02.05 kogesin ma aga midagi veidrat. Kusagil kella 13 aeg, kui Keilas poes olime, tundsin ma, kuidas mingi voolus püksi tuli. Noh, raseduse aeg oli mul koguaeg tavapärasest suurem voolus, aga see oli midagi teistsugust. Lõpetasime poekäigud ja läksin tualetti. Sealt väljudes tundsin jälle, et miski peatamatult niriseb ja pidin taaskord tualetti külastama. Sama jätkus terve õhtu. Iga kord, kui tõusin, nirises väike kogus läbipaistvat vedelikku minust välja. Tänaseni ei tea kindlalt öelda, kas see oli lootevesi, mis jupiti voolas, aga sellist karmauhti suurt kogust korraga mul ei tulnudki.


Samal õhtul ütles mulle minu kõhutunne, et peaksin minema pesema. Kuigi eelistan pigem hommikuti pesemas käia, eriti juhul, kui pesen juukseid, tundsin just õhtul tugevad kihku pesema minna. Tundub, et keha teadis, mis ees ootab.


03.05


00:11 ärkasin veidikese segadusega. Ma ei saanud aru, kas mul oli kange pissihäda või lihtsalt mingi veider ebamugavustunne alakõhus. Proovisin seda ignoreerida ja edasi magada.


00:18 tundsin esimest veidrat tulevat-minevat valu alakõhus. Enne, kui läksin aga tualetti kontrollima, kas mul oli ehk ikka hullult suur põiekas, millest ma lihtsalt unesegasena aru ei saanud, haarasin oma telefoni ja tõmbasin esimese tuhude arvestamise äpi, mis otsingus ette tuli. Seejärel käisin tualetis ja sain kinnitust, et tegemist ei olnud kange pissihädaga.


00:30 hakkasin tuhusid mõõtma. Või kas need olid tuhud? Ma polnud ju varem midagi sellist tundnud, ka libatuhusid ei olnud mul raseduse aeg, seega olin veidi segaduses. Iga mõõtmisega olid valud aga aina rohkem lähestikku, kestes 40sek kuni 1min.


01:04 tundsin, et mind kimbutavad gaasid ning läksin wc-sse. Ei olnud need aga gaasid, mis kimbutasid, vaid lihtsalt erineva tasemega valu, mis mind iga 5-10 minuti tagant külastas. Avastasin, et valu ajal õõtsumine tegi seda talutavamaks.


01:18 andsin SMS-iga oma eraämmaemandale teada, mis toimub, kes soovitas mul proovida magada.


02:01 tõusin aga üles, sest kätte olid jõudnud valud, mis enam magada ei lasknud. Külastades wc-d, nägin oma pesukaitsmel roosakat voolust, mis oli märk limakorgi eraldumisest. Asi oli nüüd selge mulle – pikka pidu ei ole – mistõttu äratasin lõpuks Lauri ja andsin teada, et täna saavad meist lapsevanemad.


Järgnevad tund aega möödusid väga ruttu, toas ringi sabistades. Lauri tegi võikusid, mõõtis äpiga minu tuhusid, jootis mulle vett. Käisin duši all, rääkisin beebiga, et ma olen valmis ja usaldan meid mõlemat, tuhutasin. Lauri pani kokku Ruudi koti ja mulle pisikese koti vajalike dokumentide-paberite ja veega.


03:11 algasid valud, mis panid mind madalamalt häälitsema, seega helistasin ämmakale, et anda mõista, mis etapis omadega oleme. Minu kasvavate ürgnaise mõminate peale ütles tema vaid, et hakkab end haiglasse pakkima ja peaksime ise tasapisi sama tegema.


3:59 olime end kuidagi minu tuhude saatel kokku pakkinud ja hakkasime haigla poole sõitma. Autosõidust ma kuigi palju ei mäleta, olin kusagil teises maailmas. Häälitsesin omasoodu ja Ruudi laulis stressist minuga kaasa. Põlvitasin tagaistmel kõrvalistuja istme taga, näoga tagaakna suunas, kätega istme peatoest kinni hoides. Mõne tuhu ajal korraks avasin silmad, ent enamus aja olin suletud silmadega, et tuhude vahepeal võimalikult palju puhata ja energiat säästa. Ühe oma jälgija soovitusel proovisin visualiseerida ja endale mõttes sõnada: “Ma avanen, ma avanen”. Kusagil seal vahepeal andis Lauri Ruudi oma õe juurde hoiule.


Umbes 4:30 jõudsime Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Meid oli vastu võtmas meie eraämmaemand ja sel hetkel oli mul nii hea meel selle otsuse üle. Teadmine, et minuga tegeleb üks kindel inimene, kellega mul on tegelikult juba varasem kontakt loodud, rahustas mind. Ta juhatas meid registratuuri, kus tuhude vahepeal proovisin saada hakkama toimingutega, nagu ülariiete äraandmine, Corona test ja paberimajanduse täitmine. 4.36 kirjutati mind haiglasse sisse ja sain vastava käepaela.



Tuhutades jõudsime lõpuks kuidagi palatisse. Tuba oli hämar, vaikne – täpselt nagu oma sünnitusplaanis kirjeldanud olin. Lauri abiga võtsin riided seljast ja külastasin tualetti. Sain selga mõnusa lohvaka haigla öösärgi.


Ma kaalusin sünnitusplaani kirja pannes pikalt, kas soovin palatis taustale mõne mantra käima panna, aga leidsin siiski, et see oleks mind lõpuks häirinud ega hakanud mingisuguse kõlari kaasavõtmisele mõtlemagi. Küll aga võib muusika rahustavalt toimida. Nt kui sa hakkad raseduse viimastel kuudel igapäevaselt mingi kindla loo järgi mediteerima, enda keha lõdvaks laskma, saab keha üks hetk aru, et see konkreetne lugu võrdub lõdvestusega ja keha lõdvestub selle muusika saatel iseeneslikult ka sünnituse ajal, mis on üks kiire sünnituse komponente.


Esialgu pidin voodile minema, et ämmaemand mu avatust kontrollida saaks. 8cm! Avatus oli juba 8cm. Ma kuidagi ei oleks oodanud, et haiglasse jõudes juba selline avatus on, sest olen nagu kuulnud, et tavapäraselt on naistel haiglasse jõudes palju väiksem avatus. Seega, kas ma olen lihtsalt hea õnnega sünnitaja või oli asi minu “Ma avanen, ma avanen” mantras, jääb sinu otsustada, aga mina annan oma kindla hääle viimasele.


Sellele järgnevalt ühendati mu külge KTG ja ma otsustasin, et soovin tuhutada seistes, käsivartel voodile toetudes. Pean aga ütlema, et see KTG on natukene nurjatu masin. Olgugi, et lapse korraliku südametöö nägemine annab südamerahu, näed sa sellelt masinalt ka ära, kui tuhu lähenema hakkab ja see kuidagi segas mu keskendumisvõimet. Nii ma siis igaljuhul tuhutasin ja tuhutasin. Iga tuhuga ürgnaine minus aina kasvas. Urisesin ja mõmisesin madalatel sagedustel läbi tuhude, kujutledes ette, kuidas ma kui lill avanen ja kuidas mu pisibeebi aina alla vajub. Lauri ütles kogu aeg, et olen retsilt tubli ja innustas sõnadega “üks tuhu vähem” või “üks tuhu lähemal”. Kõik see aitas toimuvat n-ö läbi elada. Kusjuures kõige keerulisem ja kurnavam oli minu jaoks erinevate madalate häälitsuste jaoks sissehingamine. Tundsin selgelt, kuidas see minust energiat imes.


Seejärel soovitas ämmaemand proovida järi. Istusin madalale pingile, mis oma kujult meenutab prilllauda ja jätkasin tuhudega toimetulemist. Tundsin, et hakkan füüsiliselt väsima. Minu sünnitusplaanis oli tegelikult soov vette sünnitada ja kui ma olin mõnda aega järil olnud, küsis ämmakas minult, kas ma ei tahaks seda proovida. Esimese hooga tundus soe vann mulle täieliku jamana, sest ma ei kujutanud end absoluutselt sooja vette istumas. Küll aga otsustasin ma murdsekundi pärast nõustuda ja kui vannivesi voolama pandi, mõistsin, et see on ainuõige otsus, sest nüüd vaatasin ma kinnistunud pilguga voolavat vett ja ootasin pingsalt vanni täitumist.


Kui rahul ma olin, kui sinna lõpuks sisse sain astuda! Soe vannivesi rahustas mind otsemaid. Vee kandev võime ja soojus vabastasid mu keha pingetest. Siis lasin lõpuks ligi ka Lauri, kes hakkas mu pead masseerima. Sellele eelnevalt oli ta olnud mulle rohkem vaimseks toeks ja pakkus vett ning lihtsalt küsis, kas soovin midagi. Sinnamaale ma ei soovinud mingit füüsilist kontakti, aga kui ta tuli mulle vanni äärde paisid tegema, tundsin ma, kuidas ma suudan tuhude vahel palju rohkem lõõgastuda.


Siinkohal tahan öelda, et kui sa kaalud, kas võtta eraämmaemand või mitte, siis minu kindel soovitus on – VÕTA! Hirmud, nagu kakamine, oksendamine, alastiolek Lauri ja ämmaka ees olid täiesti olematud, sest nad olid mulle mõlemad tuttavad inimesed ja ma tundsin meievahelist usaldust, tundsin end turvaliselt. Ja see on sünnituse juures ülioluline, sest adrenaliini tekitavad olukorrad ehk olukorrad, mis tekitavad sünnitajas ebamugavust, pikendavad sünnitegevust.


Kuna minu keha oli nüüdseks juba kurnatud ja meie kehad on üli targad, andis see mulle nüüd tuhude vahel pikemalt aega puhata, end koguda ning sooja vett ja Lauri masseerivaid käsi nautida. Seda aga vaid seni, kuni vesi jahtuma hakkas, sest jahe vesi hakkas mind uuesti veidi pingestama. Aga kui vett vahetama hakati ehk vanal ära lasti voolata ja värskel soojal veel juurde valguda, andis see lõõgastusele uue tõuke. Tuhud läksid juba nii tugevaks, et ühel hetkel ma lihtsalt justkui alla andes ütlesin: “Mul ei ole enam jõudu”, kui ämmaemand mind kontrollis ja ütles, et avatus on täielik.


Sel hetkel palus ta mul oma instinkte usaldada ja pressitundega kaasa minna. Ta läks sünnituse viimase faasi jaoks KTG-d haarama, kuid selleks oli hilja, sest minul tikkusid pressid tugevasti peale. Ämmaemand palus mul pressida ja ma tundsin, kuidas laps reaalselt ongi alla langenud. Ja ma pressisin. Ja kui ta end kordas ja mul uuesti pressida palus, mõtlesin ma, et kurat, ma ei jaksa rohkem ning panin kogu oma allesjäänud (tahte)jõu mängu. Ja nii ma tundsin, kuidas teineteise järel väljusid pea, õlad ja ülejäänud keha. Pooleteise pressi järel, alla 10 minutiga, oli mu pisikene Aria minu süles. Tumeda juuksepahvakaga, NII pisike!


Kell oli 6:14 ja möödunud oli vaid 1h 42min. Sünnitustegevuse kestvuseks sai kirja 4h ja 28min. Aria oli 47cm pikk ja kaalus 2776g. Apgar 9/9. Meie pisike printsess oli lõpuks meiega!


Aga sellega ei olnud asi läbi. Kui nabaväät oli pulseerimise lõpetanud, anti Laurile au see läbi lõigata. Kui see tegevus on varem tundunud mingi eriti suure privileegina, siis tõdes Lauri, et see oli päris tühine tunne selle kõrval, mida ta koges terve ülejäänud sünnitusprotsessi käigus. Nabaväädi läbilõikamisele järgnes enda vannist välja ajamine tagasi voodisse, sest pidin veel sünnitama platsenta (imelihtne ja täiesti valutu tegevus) ja saama mõned iluõmblused. Mul läks hästi, et sellise kiire sünnitusega jäi terveks minu lahkliha, ent õmblustest ma siiski eemale ei suutnud põigelda. Ma ei mõistnud küsida, palju neid tehti, seega ei saa ma huvilistele seda infot jagada, aga mäletan, et ämmakas ütles, et asi ei ole hull, mõned sisemised õmblused. Ja kuigi see võib kõlada üllatavalt, siis minu jaoks oli õmblemine kogu sünnituse juures kõige ebameeldivam osa. Nii tuimestav sprei, mis hullult kipitas kui ka siiski tuntavad nõelatorked.



Ja siis oli meil aeg olla kolmekesi. Kuna teadsin, et Lauri peab peagi lahkuma ja teadsin, kuidas see talle haiget teeb, lubasin enamuse ajast tal Ariat oma rinnal hoida. Saime kolmekesi koos olla pea 3 tundi, sest sünnitajaid oli vähe ehk me ei pidanud kellelegi palatit vabastama. Samas olid ema-lapse sünnitusjärgsed palatid hõivatud ja seni, kuni üks neist vabanes, saime ühise perena koos aega veeta. Aeg justkui seisis, samas möödus nii kiiresti.


Tundsin, et olen väsinud, aga adrenaliin hoidis mind ärkvel. Mul käis veidi pea ringi (ilmselt kogu pingutusest ja verekaotusest) ning mul oli hullumeelne tahtmine end püsti ajada, jalule saada. Seda mul aga teha ei lastud, ent ajasime mu voodi püstisesse asendisse ehk mind istukile ja mu enesetunne paranes koheselt. Veel paremaks läks see aga siis, kui mulle toodi hommikusöök. Juustuleib ja riisipuder ning kohv. Täiesti ulme, kui maitsev see oli!


Veidike peale seda oli aga aeg asjad kokku pakkida, mind koos süles mõnuleva Ariaga ratastooli istutada ja sünnitusjärgsesse osakonda viia. Ja Lauril, Lauril oli aeg lahkuda. Saime lifti ees teha oma viimased musid ja nii algas minu seiklus Ariaga kahekesi. Või noh. Päris kahekesi me ei jäänud. Kui sünnituse ajal oli meiega vaid eraämmaemand, siis sünnitusjärgselt sibas meie juurest läbi palju erinevaid naisi. Valveämmaemandad, laborandid, imetamisnõustajad, lastearstid, toidu ettekandjad, koristajad. Kirev personal. Ja kui sama maja ultraheli arstiga oli mul ebameeldiv kogemus, siis ülejäänud personal oli imeline ja 100% toetav.


Haiglasse jäime neljaks päevaks. Esimesel päeval ei tahtnud mu rinnad kohe piisavalt piima toota ja ega ka Aria veel mõistnud, et imetamine on oluline tegevus ehk pigem eelistas tududa, kui rinda võtta, mistõttu polnud esimese päeva kaalulangus arstidele meelepärane. Kuigi mina olen igalt poolt lugenud-kuulnud, et esimese 24h kaalulangus sünnikaaluga võrreldes on normaalne kuni 10%, siis meie puhul räägiti 5%st ehk 6.8% kaalulangus polnud aktsepteeritav. Jällegi seetõttu, et Aria oli numbrite järgi liiga pisike. Niisiis pidin andma talle lisatoitu. Kuid see tegevus jäi meil lühikeseks, sest nii minu keha kui Aria mõistsid, et see ei ole tee, mida mööda tahame käia ja päevaga lõpetasime lisatoidu andmise, sest pisipreili hakkas kenas koguses rinnapiima saama. Aga selleks, et olla lapse tervises ja toimetulekus kindel, sooviti meid veidi pikemalt jälgida.


Üldjuhul olid need neli päeva kenad. Ma küll kohati igatsesin Lauri abikäsi, sest oleksin endaga toimetamiseks vahepeal rohkem aega tahtnud, kui seda Aria andis, aga ma sain hakkama. Nagu ma ütlesin, personal oli tore ja tegelikult ei ole mul haiglate vastu suurt midagi. Puhas keskkond ja sa ei pea ise süüa tegema. Ja tegelikult ma pole vist kuigi pirtsakas ka. Ja mis toitu puudutab, siis mulle väga haiglatoidud meeldivad. Nii mõnusad retrokad. Kusjuures ma ei palunud endale taimetoidu menüüd. Sõin liharoogasid, ent jätsin lihtsalt liha kõrvale, sest reaalselt soovisin seda retro tunnet. Polnud just kõige õigem ja mitmekesisem taimetoitluse praktiseerimine, ent erinevad kaasavõetud batoonid ja pähklid-kuivatatud puuviljad aitasid toidulaua normis hoida. Aga nagu vabandust – ühepajatoit, kohupiim kisselliga ja munavõi leib. Ma ei lihtsalt ei suutnud vastu panna.


Ja selline see seiklus oligi. Täiesti erakordne kogemus ja mälestus. Kui midagi minu loost kaasa võtta, siis see, et karta pole vaja – sünnitus on üliloomulik tegevus ja iga naine on selleks loodud, ka sina! Mida enam sa end ja oma beebit usaldad, seda lihtsamini sünnitus läheb. Soovin, et tunneksid end mugavalt, hoitult, turvaliselt. Nii sünnitades kui ka iga teine argipäev.



Mis ma haiglakotti kaasa pakkisin ja mida tegelikult kasutasin?


Ei hakka siin asja keeruliseks ajama. Panen siia loetelu kõigist kaasavõetud asjadest ja märgin paksus kirjas need, mis minu puhul ka kasutust leidsid. Öösärk, pesukaitsmed, mähkmed, riided lapsele, kangaspüksid, rätikud – seda kõike pakub haigla ka, aga kuna mul olid enda asjad kaasas, eelistasin kasutada neid.


RIIDED


aluspesu

imetamisrinnahoidja

sussid

plätud

hommikumantel (minu põhiline riietus oligi pesu-hommikumantel-sussid)

soojad sokid

sokid

2 x suurem T-särk

retuusid

mugavad riided koju tulekuks

lekkepadjad


HÜGIEEN


kangaspüksid

sidemed

dušigeel (kasutasin haigla õrna pesugeeli)

deodorant

näokreem

hambahari

hambapasta

juuksehari

šampoon

nibukreem/kompress

huulepalsam (miski, mida igal pool soovitatakse, aga mul vaja ei läinud)

rätik


MUU


kõrvaklapid

snäkk (8 batooni, 2 pakki pähklimixi, puuviljad)

veepudel

patsikumm

probiootikumid

vitamiinid

laadija

rasedakaart + verekaart

ID-kaart


BEEBILE (kojutulekuks)


sipupüksid

pikkade varrukatega hõlmikbody

jakk

müts

kindad

mähkmed

bambustekk (Lauri tuli baikateki ja turvahälliga järgi)



Soovid e-mailile teavitust, kui ma uue postituse üles panen?

HILJUTISED POSTITUSED

TAGASISIDE, MÕTTED, KÜSIMUSED: