Kas ta juba istukile ajab end? Ei? Aga toe najale püsti sikutab? Ka ei? Aga ometigi ju juba käputab? – Kuidas ma tahaksin nendele küsimustele maksud peale panna! Kuidas mul iga kord paar ihukarva rohkem turri läheb kui mulle mõni neist küsimustest esitatakse. Aga kui on üks küsimus, mis eelnimetatud küsimuste puhul tekkivale ärritusele lisaks ka lapsevanemlikku ebakindlust lisab, on see järgmine: Kuidas preili unega on lood? Kas magab hästi?
Kas Aria magab siis hästi? Eile ma lugesin lõiku S. Ockwell-Smith raamatust "Leebe uneraamat", mis minu seniseid vaateid, tundeid, arusaamu täielikult raputas ja mind maa peale tagasi tõi, aga kuni selle hetkeni ma tundsin end Aria uneküsimustes ebakindlalt. Viimasel ajal isegi niivõrd ebakindlalt, et raskemate ööde järel ma kahtlesin oma emalikus pädevuses ja tahtmata läbikukkumist tunnistada, võisin küsimusele, kuidas Aria magab, pigem midagi umbmäärast vastata, kuigi sisimas tundsin, et ei, ta ei maga hästi.
Enne aga, kui ma räägin täpsemalt, kuidas ma enne eilset end tundsin, kui hästi või kehvasti Aria oma esimesed 9 üsavälist elukuud on maganud ning kuidas ma plaanin edaspidi tema und toetada, tahan ma esitada Sulle küsimuse: Milline on hästi magav beebi? Ei oska vastata? Hea küll, ma natuke aitan. Kas hästi magavaks beebiks peaksime pidama pisikest, kes iseseisvalt uinub ja ööläbi magab? Või võib selleks olla ka näiteks beebi, kes vajab uinumisel vanema tuge, otsib kontakti ka une vältel, ent on muidu rõõsa ja roosa?
Nagu ma juba etteruttavalt mainisin, siis mina arvasin veel eile, et "jah" tuleks vastata esimesele küsimusele. Hästi magav beebi on ikka see, kes vanema abi ei vaja. Kuigi olen püüdnud end erinevast infost mitte üle küllastada ja lapse kasvatamise puhul kuulata ennemini oma sisetunnet, kui mitmeid erinevaid asjatundjaid, siis põrgu päralt, see sisetunne, mis muidu mulle väga selgelt mõista annab, kuidas elus toimida, räägib lapse kasvatamisest nõnda sosinal, et mul on keeruline ise otsuseid teha. Nii ma siis olengi erinevatel last puudutavatel teemadel, aga ennekõike just uneteemadel, end natukene harida püüdnud. Sest Aria ei uinu iseseisvalt, ei maga iseseisvalt terve öö ja jumal hoidku mind selle eksimuse eest – teeb kõik päevauned õues vankris (see on nali, sest see, kus sinu laps magab, ei defineeri tegelikult sinu... see ei defineeri ausaltöelda mitte midagi). Niisiis olin ma kusagilt lugenud ja saanud teadmise, et laps peab segamatult magama, et tema aju saaks normaalselt areneda, et üle 6 kuu vanune laps peaks juba muretult 10h järjest magama ja kui sa tema unne ei sekku, saab temast kasvades ei muud enamat, kui üks tössis tossuseen ning see hirmutav teadmine pani mind toimima viisidel, kuidas mu sisetunne mind tegelikult ilmselt toimima ei oleks suunanud ja endas kahtlema sellisel määral, kuidas ma absoluutselt ei oleks pidanud.
Sellest, kuidas ja kus ja palju Aria magab, olen ma põgusalt oma Instagramis eelnevalt rääkinud, aga tõenäosus, et Sa seda sisu nendel kordadel näinud oled või mind üldse sellel platvormil jälgid, ei ole 100%, seega ma teen ülevaate, mitmel eri viisil ja moel on Aria uni tänaseni toiminud. Abiks on mul meenutamisel tema beebipäevik, seega jagan seda kõike täpselt nii, nagu kuu täpsusega üles olen täheldanud.
0-1k "Magad maksimum 2h kaupa. Kuu lõpus algas kasvuspurt ja magasid ainult emme peal või kandekotis. Muul ajal magasime kõik koos ühes voodis."
1-2k "Magad 14-17 tundi ööpäevas, aga mitte rohkem, kui 1.5h korraga. Väga hea tudu on kõhukotis, aga ka lihtsalt emme kõhu peal. Üksi magada ei taha."
2-3k "Magad ikka veel pigem kotis või kõhu peal, aga kuu lõpus hakkasid taas näitama ka omaette tudumise soovi märke ja magasid mõned üksikud uinakud isegi oma voodis. Tekkis üks pikem uni – 3.5h."
3-4k "Magad, kuidas Jumal juhatab. Aga kõhukott enam ei sobi, nüüd hoopis taas vankrilembeline."
4-5k "Tekkinud on pikemad päevased uinakud ja magad vahel ilma vahepealse vankri sõidutamiseta ca 2h. Ööunne jääd ise, aga ikka emme-issi voodis."
5-6k "Magad jälle natukene kehvemini, sest kella keerati ja sul on kõik sassis. Vankris on päevased uned ikka magusad."
6-7k "Oled öösiti siiani pigem tihe ärkaja, aga päevauned on üle 1h ja vankris uinud nipsust. Öösel magad emmega suures voodis."
7-8k "Magad, kuidas kunagi, aga pigem oled tihe öine ärkaja. Esimest ööund magad enamasti oma voodis, edasi emme kaisus. Päevauned on muretud. 98% neist õues, ka -18 kraadiga."
8-9k "Proovime sind öösiti rohkem sõbraks teha oma voodiga, aga muidu on kõik muutusteta. Päevaunesid on kaks: üks umbes 1-1.5h ja teine umbes 2h."
Esimesel paaril kuul olin ma muidugi natukene ebakindel, kas toimin une osas õigesti, ent see ebakindlus oli vist kõige juures, mis Ariat puudutas, sest ma ju tegin kõike esimest korda. Ühel hetkel sain ma aga aru, et ma pean suhtuma Ariasse austuse ning usaldusega ja toimima nii, kuidas näib temale kõige parem olevat. Vaatlema teda ja selle asemel, et teda mingi kindla päevakava järgi magama panna ning suruda teda seda tegema mingis kindlas kohas, ma hoopis allusin. Niisiis magas ta teatud perioodi vaid kõhukotis. Oli periood, mil uinus vaid minu kõhul. Siis käis läbi periood, mil magusaimad uned olid vankris. Ja vahepeal jälle ei sobinud üks ega teine. Ühtäkki aga miski muutus, sest ma lõpetasin Aria usaldamise. Ma hakkasin kahtlema selles, et ta oma päevauned vaid õues teeb, arvates, et "hästi magav laps" peaks oskama ikka toas magada. Ma hakkasin pahurdama, et ta öösiti ärkab ja vaid mu rinnal uuesti uinub, sest nii ju ei ole päris "õige".
Ühelt poolt olin ma alateadlikult ebakindlust kogunud kõigist neist küsimustest, mida ümbritsevad inimesed Aria une kohta küsinud on. "Kuidas ta magab?" "Kas ta magab nüüd paremini?" "Kas sa teda juba oma voodisse ei peaks magama panema?" "Kas sa tead, et mida pikemalt sa venitad, seda raskem on sul teda hiljem oma tuppa magama harjutada?" "Kas ta magab hästi?" "Meil oli küll nii ja naa... Ma võiksin jätkata, aga ma arvan, et Sa saad aru, mida ma silmas pean. Neist küsimustest kujunenud ebakindlusele viskas viimase piisa üks ootamatu tavapärasest keerulisem öö. Aria oli 3st 5ni üleval oli ning ülejäänud öö magas vaid neil hetkedel, mil minu soe embus ja turvaline rind teda uinutasid. Ja kuigi see võib armsalt kõlada, tähendas olukord minu jaoks tegelikult täielikult magamata ööd. Murphy seadusele kohaselt järgnes sellele ööle pikk ja keeruline päev Aria ja Ruudiga kolmekesi, mil Lauri linnas tööasju ajas ning eriti Murphyliku proovilepaneva asjade kuluga tuli nendele rasketele 24 tunnile otsa samasugused 11 tundi ööd, nagu eelmainitud. See kõik kulmineerus sellega, et järgneval varahommikul võtsin ma lahti erinevad unekoolide materjalid, et juurida välja ja hakata muutma kõike, mida ma valesti teen.
Oi, ja MIDA KÕIKE ma siis valesti tegin. Ma ei hakka neid toiminguid üles lugema, sest need võivad olla tegevused, mis Sinul on tänaseni toiminud ja ma ei taha Sul midagi vussi keerata, nagu mina seda meie puhul tegin. Esiteks tegin ma valesti seda, et ma üldse endas sellisel määral kahtlema hakkasin, et teiste kogemusnõu puhta kullana võtsin. Teine eksimus oli see, et ma proovisin kõike, mis näis olevat vale, korraga muuta. Aga minu kärsitule loomule omaselt ma ootasin tulemusi juba mõne päeva möödudes. Teadagi seda ei juhtunud, sest muutuse elluviimiseks tuleb teha samme tasa ja targu, ning teadagi ajas see mind veel rohkem endast välja. Mis on aga kolmas suur viga kõige selle juures? Just seesama minu ärritumine, sest kõike seda tajub ka ju Sinu laps, antud korras Aria, kes peegeldas mulle sedasama ärritust ja stressi vastu ning võib isegi üpris kindlalt arvata, et magas hoopistükis seepärast nõnda kehvasti.
Kas märkasid, kuidas ma viimases lauses kasutasin mineviku vormi? "Magas kehvasti". Kuigi ma ei taha sildistada, et üks või teine viis, kuidas laps magab, on hea või halb, siis seda ma siiski nüüd mõistsin, et minu pahast tujust tingituna Aria tõepoolest magab ööunesid hakitunumalt ja tujukamalt, kui muidu (ehk "kehvasti"). Superisa Illimar Pilt ütles mulle aga kord, et laps hakkab magama siis, kui sa alistud ja ma võin seda kinnitada – kui mul käis peale "Leebe uneraamatu" sirvimist ära klikk, et ma ei tee tegelikult midagi valesti ja ma ei peaks järgima oma omamoodi lapse puhul, kuidas keegi teine oma omamoodi lapsega toimetab, kõik muutus. Ma alistusin ja hakkasin Ariat jälle usaldama, ma aktsepteerisin, et ta võib öö jooksul minu lähedust vajada ning ma hakkasin taas hindama seda kontakti, mida koos kaisutamine võimaldab .. ja kujutate ette, selle rahuliku fooni saatel magas Aria järgneva öö taas tavapäraselt hästi. Ilma öiste südantmurdvate nutule puhkemisteta, ilma mitmetunniste ärkvelolekuteta. Tavapärase 3-4 kontaktiotsimisega, mida ma täna 100% normaalseks pean ja enam väevõimuga muuta ei soovi.
Niisiis ma jätkan nii, kuidas ma kusagil kuu tagasi toimisin. Ma ei proovi midagi kardinaalselt muuta, vaid jätkata Ariale uneks meeldiva keskkonna ja toetuse pakkumist. Toetan teda nii unerutiiniga (mis on oluline lihtsaltöelda sellepärast, et lapsed ei tunne kella ega oska vaadata, et oi, aeg on sealmaal, et peaks hakkama uinuma, mispärast näitame meie lapsele erinevate sammudega, et tuduaeg on lähenemas) kui ka oma kohaloleku, kallistuste, kaisutuste, imetamise ja muu sellisega, kui ta peaks öösel ärkama. Sest miks ma peaksin lapsele olema olemas vaid hommikul 7st õhtu kella 7ni ja siis ootama ja eeldama, et ta öösel üksi hakkama saaks? Ma räägin kõigest mina-vormis, sest öised uned on minu vastutus. Kuna Aria saab veel rinnapiima ja on kaisubeebi, siis ei ole tegelikult Lauril siinkohal väga midagi teha ja nii me oleme otsustanud, et mina laiutan Ariaga meie magamistoas ja tema Ruudiga kõrval külalistetoas. Meie suhe ei ole seetõttu kuidagi kehvem ja meie meelest on arukam, kui hommikul on üks väsinud lapsevanem, kui et kaks. Päeva peale toetab Lauri mind nii, et ma saaksin oma energiavarud ja teised karikad täis laetud ning meile toimib see kõik nii.
Selle kirjutise lõpu hakul ma annan tähemärke ka meie õhtusele unerutiinile, sest see on üks teema, mis on paljusid minu jälgijaid huvitanud ja ehk huvitab see Sindki. Unerutiinil on teaduslikult tõestatult hea mõju lapse unele, ent see on ka üheks ülimalt meeldivaks ja oodatuks kvaliteetaja veetmise vormiks saanud meie peres. Tavapäraselt kella 18 aegu hakkame me end magamistuppa pakkima. Koristame elutoas kokku mänguasjad, kustutame tuled ja liigume teisele korrusele. Siis vahetab Lauri Arial mähkme, teeb Ariaga mõneminutilise tantsu ja tõmbab alla voldikkardinad. Kui tants tantsitud, teeb Ruudi Ariale kvaliteedikontrolli ehk nuusib ja musitab ta igast küljest üle ning Ariale saab selga pandud tudukombe. Seejärel tšillime me ühiselt voodis kas omavahel jutustades, niisama kaisutades või – ja seda enamikel juhtudel – nautides mõnda raamatut, mida mina kogu pundile ette loen. Seda kuni hetkeni, mil Aria näitab välja unemärke, üldjuhul hõõrudes oma silmi, misjärel poisid teevad meile viimased musid, ütlevad "Ta-daa!" ja mina jään Ariaga kahekesi. Annan talle veel vajadusel rinda ja siis panen ta oma voodisse uinuma. Vahel soovib ta, et ümiseksin laulu, vahel soovib seljale paisid, teinekord hakkab nendele vastu, tehes häält või lükates mu käe eemale.
Muidugi ma ei tea, milline tuleb homne öö, milline nädala pärast või kuidas Aria magab 1.5- või 7-aastasena. Kuradile, ta võib ka 18-aastaselt veel minu kaissu tulla ja ma ei arva, et temast seetõttu tössis tossuseen kasvaks. Ka mina armastan tänaseni vahel ema voodisse pugeda (kuigi seda võimalust teatud põhjustel viimased 9 kuud just eriti palju olnud pole.. noh, tegelikult kordagi ei ole olnud) ja minuarust on minust tänaseks täitsa arukas naine kasvanud ja ma ei taha uskuda, et mu aju kuidagi kehvemini arenenud oleks. Sestap ma proovin nüüd oma sisemist häält natukene rohkem kõnepulti lasta ja temale tähelepanu suunata, sest lõpuks teame me ise kõige paremini, kuidas on kõige õigem. Nii enda elu elades kui ka lapsevanemaks olles. Ja kui vahel viimases rollis peaks ikka ebakindlus uksele koputama, püüan ma meenutada mõtet: "Ma olen lapsevanemana sama noor, kui on minu laps. Ma väärin samasugust kaastundlikkust".
Niisiis täna ma saan taaskord aru, et see, kuidas Aria magab, ei tee minust paremat või halvemat lapsevanemat. Täna ma ütlen jah, hästi magab ka laps, kes vajab öösel kinnitust, et ma olen tema jaoks olemas, kes teeb 2-tunniseid uinakuid õues, kuid toas kogub kokku napid 30 minutit. Tänasest ma ütlen igale küsijale, et Aria magab täpselt nii, kuidas ta täna heaks arvab, sest peaasi on see, et me mõlemad oleksime rõõsad ja roosad.
