Hetkest, mil tegin avalikuks oma YouTube video vaimse tervise teemal, milles rääkisin, kuidas ka mina end ühel hetkel väga sügavast mustast august avastasin, hakkasid mulle kirjutama erinevad jälgijad, jagades oma lugu, küsides nõu ja tuge.

Küsimus, kuidas ma end rasketel hetkedel aitan, kuidas mina mustast august välja sumasin, on olnud üks kõige enam esitatud küsimusi. See teekond on olnud pikk, aga lühidalt võib ta kokku võtta järgmiselt: Ma olin negatiivsetest emotsioonidest üks hetk nii väsinud, et tundsin, et pean midagi muutma. Alustasin külastustega terapeutide ja psühholoogide juurde, kuid leides ühel hetkel tee meditatsioonini, hakkas reaalne muutus aset leidma. Mõistsin ühel rännakul, et mitte keegi teine ei saa mind aidata nii, nagu seda mina teha saan ning sealt alates hakkasin proovima erinevaid abistavaid praktikaid. Täna panin ma need teineteise alla kirja ja jagan ka suurema ringiga.

Eelnevalt aga lisan juurde, et selleks, et oma ellu mingit muutust tuua, pead sa reaalselt soovima seda muutust. Minu või kellegi teise soovitused võivad olla puhtast kullast, ent neist ei ole kasu, kui sa ise reaalselt muutust saavutada ei soovi.

Pea märkmikku.

Mulle jubedasti meeldivad igasugu märkmikud. Nii eeltäidetud kui ka tühjade lehtedega. Nad meeldivad mulle nii väga, et olen varasemalt neile isegi blogipostituse pühendanud. Mida aga märkmikusse kirjutada? Sa ei pea tegema kõiki järgnevaid ülestähendusi, aga toon sulle välja mõned, mis minu arvates aitavad näha elu positiivsemalt ja leida õnne pisikestes asjades.

– Mille üle sa täna tänulik oled?

See ei pea midagi suurt olema. Päikesepaiste, võimalus kuulata head muusikat, puhas voodipesu. Nimeta näiteks 3.

– Mis tõi sulle täna naeratuse näole?

Samamoodi, see võib olla midagi nii lihtsalt, nagu sõbra kallistus.

– Pane kirja kõik, mis on su hingel.

Tugevad emotsioonid tahavad meist välja tulla – võid tahta karjuda, nutta, soovida patju peksta, tantsida. Ent ka kirjutamine aitab. Ja kui soovid, põleta kirjapandu ära. See võib mõjuda vabastavalt.

– Unista.

Kirjelda oma ideaalset päeva. Ja tee seda nii täpselt, kui suudad. Kujutle ette igat tunnet, emotsiooni, lõhna.

Usalda ennast.

Kuula, mida su sisetunne sulle ütleb. Sa ei pea tegema asju alati nii, nagu keegi teine ütleb. Ka minu nõuannetest ei pruugi sulle ükski sobida. Aga see ei käi vaid mingisuguste vaimse tervise praktikate kohta. See käib üldse elu kohta. Sa ei pea mahtuma mingisugustesse ühiskonna loodud raamidesse. Julge teha asju nii, nagu sina heaks arvad, savi teiste arvamusest. Soovitan endale öökapile soetada Tom Valsbergi “Eluterve pohhuisti” raamatu. See on täis silmiavavaid mõtteteri, mida järgides õpid ellu vabamalt suhtuma. See pole mingisugune raske lugemine, vaid koosneb pisikestest mõttekildudest, ühelt lehelt võid leida ka vaid ühelauselise mõttetera.

Ära ela elu kellegi teise mustri järgi. Leia oma rada. Ära usu ühiskonna loodud võltspilte õigest või ideaalsest elust. Ideaalne on elu just sellisena, nagu sina seda elada tahad. Sa ei pea käima ülikoolis selleks, et olla edukas. Sa ei pea tegema 12-tunniseid vahetusi tööl, et rahaline küllus sinu õuele tuleks. Ja üldsegi, võibolla ei ole raha üldse see, mida su hing päriselt ihkab. Tee seda, mis sind praegusel hetkel õnnelikuks teeb. Seepärast ei ole mina ka siiani, peale 4 kuud, uut videojätku oma esimesele vaimse tervise videole teinud. Ma tunnen, et praegu pole selleks õige aeg ja mu fookus on mujal. Mind täidavad ja rõõmustavad muud tegemised.

Kiida ennast.

Tee seda näiteks hommikuti peegli ees. Esialgu on see suure tõenäosusega ebamugav, aga me ei saa oodata, et teised meile alailma komplimente ja kiitusi jagaksid. Me peame seda ka ise tegema. Ütle, et oled tubli, ilus, andekas, osav. Ütle kõike seda, mida sa soovid, et keegi teine sulle ütleks. Ütle endale neid ilusaid sõnu, mida sa võibolla veel nii hästi ei usu. Üks hetk käib su ajus klikk ja sa hakkad neid sõnu uskuma. Ja siis premeeri ennast. Iga ületatud raskuse eest, ka selle eest, et end seal hommikul totralt peegli ees komplimenteerisid. Tee omale selle eest mõni kena kuum jook või luba 10 minutit meelepärast meelelahutust.

Vii ellu suur muutus.

Tihtilugu on meie õnnetu tunde taga rahulolematus praeguse suhtes. Me ei ole rahul oma tööga, suhtega, elukohaga. Millegi neljandaga. Kuula end ja vasta enesele ausalt, mis on see, mille üle rahulolematu oled. Siinkohal võib aidata mediteerimine selgusele jõuda.

Minul oli selleks töö. Ma olin väga õnnetu, sest töötasin aastast aastasse ametikohtadel, mis minule huvi ei pakkunud. Pika kaalumise järel tegin aga selle suure ja ebamugava muutuse ning see on end tänaseks täielikult ära tasunud. Selliseid muutusi võib olla meeletult ebamugav teha, sest oleme mingisuguses harjumuses ja rutiinis ja kindlustundes kinni, aga tihtilugu on just need ebamugavad muutused üliolulised. Aga tea, et kohe ei pruugi nad vilja kanda. Võib minna hetk. Usalda end ja elu.

Mediteeri.

Meditaatsioonipraktikaid on nii mitmeid erinevaid. Ei ole olemas sellist asja, et sa ei oska mediteerida, sa lihtsalt ei pruugi olla leidnud endale sobivat viisi. Võid vaadata ühte punkti seinal, kuulata YouTube’ist mõnda juhendatud meditatsiooni või olla suletud silmadega mõnusas keskkonnas. Mulle meeldib see viimane variant. Ma loon endale õdusa keskkonna: kuhjan maha tekid ja padjad, süütan küünlad, võibolla mõne viiruki. Vahel soovin rätsepistes istuda, teinekord olla pikali. Mõnikord täielikus vaikuses, mõnikord panen taustale mingisuguse meditatiivse loo või mantra. Ja siis ma sulen silmad ja proovin näha enda sisse. Ma keskendun igale sentimeetrile oma kehal ja hingan sügavalt, rahulikus tempos sisse-välja. Kui mõni argimõte pähe tuleb, tervitan ma teda ja lasen mööduda. Ühel hetkel hakkavad silme ette tulema erinevad sümbolid ja kujutluspildid ning nii ma nende vahel rändan, proovimata midagi pingsalt meelde jätta. Kui tunnen, et nüüd on küll, hakkan end vaikselt liigutama, alustades varvastest ja sõrmedest, ja väljun meditatsioonist. Sümbolid, mis on olulised, jäävad sulle meelde ning siis saad sa neid lahti muukima hakata. Mida su vaim sulle öelda tahtis? Mis on see, mis sind enim vaevab ja tähelepanu/muutust soovib?

Ära unusta vahetevahel keskkonda vahetada ja pea meeles elu nautida.

Vahel on kodust välja minemine minu jaoks eriti raske. Aga mida raskem see miski on, seda rohkem ma seda ilmselt vajan. Mulle meeldib väga oma turvalises keskkonnas elutoas diivanil pleedi sees kussu-sussutada. Ent vahel on selleks, et ma oleks pööraselt elu ja tahtmist täis, vaja mul minna kasvõi 5 minutiks õue. Teinekord aga pean minema metsa ja seda mitmeks päevaks. Vahel on mul vaja istuda tunnikese kohvikus ja nautida head sööki-jooki. Või värskendada end raamatukogus või muuseumis. Enamikule meist annab elu sisse trenn. Peaasi, et sa end liialt pikalt ühte kohta ei unustaks ja mäletaksid kodus kükitamise või töörügamise kõrval elu nautida. Sa oled seda väärt.

Liiguta.

Seda teame me ilmselt alateadvuses kõik, et liikumine on üks imeravim. Jalutuskäik värskes õhus. Jõusaal. Tantsimine. Jooga. Need kõik mõjuvad omamoodi ja hästi. Aidata võivad ka kiired 5 minutit hommikusirutust või isegi 30 sekundit puusaringe. Kusjuures puusadesse koguneb palju emotsionaalseid pingeid ja neid on hea hommikul lahti keerutada. Sa ei pea kohe alustama 5x nädalas trenniga või iga päev 10,000 sammu täis tegema. Vali see, mis sulle sobib. Mina tunnen end hästi ja kiitust väärivana, kui saan päevas 3-4-5 tuhat sammugi tehtud. Või kui kasvõi korra nädalas joogat teen. Ja ma ei tunne end seetõttu kehvema inimesena, kui keegi teine, kes minust rohkem liigutab. Nagu korduvalt läbi on käinud – loo ise oma elu ja loo see oma südamehääle järgi.

TEISI KORDUMAKIPPUVAID KÜSIMUSI JA VASTUSEID.

Kas sul on olnud hetki, kus mõtled, et ei jaksa enam, sest vaimselt on nii raske?

On möödas aasta sellest, mil viimati tundsin, et ei, ma tõesti ei jaksa enam. Mul ei olnud motivatsiooni ega tahet elus edasi minna, isegi kui sisimas teadsin, et mind ümbritsevad armastavad inimesed ja tegelikult on kõik hästi. Aga siis ma tegin oma elu suurima muutuse ning tulin töölt ära ja kõik hakkas tasapisi paika loksuma.

Meie ülesanne on mõista, et iga ebaõnnestumine ja raskus siin elus on meile õppetunniks, mitte karistuseks. Ka see emotsionaalne raskus. Ära kunagi mõtle, miks elu minuga nii teeb, vaid mõtle, mida elul mulle sellega õpetada on. Igale inimesele antakse kanda täpselt nii palju, kui ta kanda jõuab. Mõtle vaid, kui tugev sa siis tegelikult oled!

Kas tunned, et palgatöölt ära tulemine on muutnud sind rahulikumaks?

Jah. Täna ma saan täie kindlusega öelda, et minu jaoks oli töölt ära tulemine üks paremaid otsuseid, mida enda vaimse tervise jaoks teinud olen. See oli suur muutus, mida ma olin pikalt edasi lükanud, ent mida nii väga vajasin. Minu aeg läks tööle, mida ma ei nautinud ning minu vaim ja loovus olid seetõttu kinni. Ma ei suutnud töö kõrval mõelda sellele, mida ma elult reaalselt tahan.

Kuna ma olin mõni aeg kogunud säästupuhvrisse raha, oli mul rahaline kindlus töölt ära tulla. Sain endale anda puhkust ja teha asju, mida nautisin. Hakkasin rohkem tegelema sisuloomega ja mõistsin, et see on valdkond, kuhu ma täna oma energia suunata tahan. Kes teab, ehk ühel päeval tuleb mulle selginemine, et soovin töötada just sel või tol ametikohal, aga täna ma tunnen, et minu jaoks on õige just see tee, mida mööda hetkel käin. Mul on vabadus teha ise otsuseid ja see tõepoolest mõjub mulle rahustavalt. Ja Lauri on mulle korduvalt öeldnud, et paremat naist ei ole tal varem olnud, kui Gethel, kes palgatööl ei käi ning ta ei luba mul enam kunagi tööle tagasi minna.

Kuidas rasedus on su vaimsele tervisele mõjunud?

Olen selles väga üllatunud, ent rasedus on minu vaimsele tervisele väga positiivselt mõjunud. Kartsin esiti, et võin hakata last kandes iga oma sammu liialt üle kaaluma ja muretsema, et teen midagi valesti ning seetõttu kuskile musta auku kukun. Tegelikult on asi hoopis vastupidi olnud. Olen suutnud säilitada rahu, mida ma pole aastaid teha osanud. Teadmine, et minu emotsioonid ja tunded kanduvad lapsele edasi ja mõjutavad tema arusaama maailmast, kuhu ta sünnib, hoiab mind rahulikuna. Kui kipun ärrituma, siis maabun kiiresti, sest mõtlen alati, et tahan, et minu pisike beebi sünniks rahuliku ja õnnelikuna.

Kuidas järjel püsida? Kes või mis on sulle abiks?

Järjel püsimine on minu üks nõrgemaid oskuseid. No ei meeldi mulle rutiin. Ja ma olen sellega leppinud. See kuu pean ma ilusti tänulikkuse päevikut, aga järgmine kuu võib see mul lihtsalt öökapil seista. See-eest võin ma järgmine kuu hoopis tegeleda rohkem joogaga. Kolmas kuu ma ei pruugi teha muud, kui lihtsalt kuulata, mida mu hing soovib, tehes iga päev midagi, mis mulle naeratuse näole toob. No ja siis võib tulla ette kuu, kus kõik on pudru ja kapsad. Viiendal kuul vaatan enda sisse ja küsin, kas mu vaim või keha vajab mingit muutust ja teen vastavalt sellele muudatusi, proovin uuesti märkmikut pidada, end rohkem liigutada või midagi kolmandat. Mind aitab see, et ma meenutan endale, et ma ei pea elama mingisuguse õpiku juhendi järgi.

Milliseid nippe kasutad enda rahustamiseks kui tunned ärevust?

Ärevus kipub mind külastama hetkedel, mil mul on palju tegemisi lühikesele ajaperioodile kuhjunud. Niisiis ma tavaliselt vaatan oma päeva/nädala/kuu plaanid üle ja hindan, kas seal on midagi, mida annaks edasi lükata. Tegelikult on väga vähe on asju, mida ei anna kuidagi ümber korraldada. Tasub vaid endalt küsida, kumb on olulisem, kas minu emotsionaalne heaolu või see asi.

Kui ma tunnen hirmu või ärevust millegi tuleva ees, proovin ma endale meenutada, et päris asjatu energia- ja ajakulu on olla ärev millegi pärast, mis on alles tulemas. Ja kui ma tunnen ärevust mingil põhjusel, mille pärast ma juba varem olen ärevusega kokku puutunud, proovin ma endale meenutada, et ma sain sellest ju üle. Kui ma tookord toime tulin, siis miks mitte ka seekord?

Tea, et pilve taga paistab alati päike ja elu ongi kui ameerika mäed. Nii, nagu võib üks päev halb pöörduda heaks, pöördub teine päev hea halvaks. Elu pole mitte sündmuste, vaid emotsioonide jada. Emotsionaalselt rasketel hetkedel soovitan endale anda puhkust. Kasvõi 10-15 minutit. Tee omale lemmikjook, kuula lemmikut muusikat, tantsi, hinga värsket õhku, vaata YouTube’s mõne lemmiku sisulooja videot, loe raamatut, ole vaikuses, hinga, tee, mida iganes sulle teha meeldib.

Video soovitus:

Kuidas suhtud antidepressantidesse?

See on teema, mille osas sõna võttes ma tean, et saan krimpsutavaid nägusid ja ilmselt ka mõne pahandava kirja. Aga kuna olen seda ka varem öelnud, siis ma ei karda öelda välja, et ma ei suhtu antidepressantidesse kuigi hästi. Ma mõistan, et mõnel inimesel võib olla ajukeemia nii n-ö sassis, et seda aitab korrastada vaid mingisugune rohi, aga kuna minu enda kogemus näitab, kuidas vahel liialt kergekäeliselt neid välja kirjutatakse (leian, et seda õigust ei tohiks nt perearstil olla), ei saa ma valetada ja öelda, et ma nende kasutust kiidaksin.

Kui sa end ise aidata ei oska, tuleks külastada mõnda eriala spetsialisti ning kui mingite sessioonide järel näib, et alternatiivne ravi ei ole hetkel sobiv, siis ehk kaaluda rohte. Samas olen kuulnud nii palju lugusid sellest, kuidas antidepressantide küüsi langetakse ja iseend muul viisil aidata ei üritata ning ma ei soovi, et neid ravimeid nähtaks kui mingit lihtsat väljapääsu. Kuna mul on üldse rohtude vastu väike vimm ja usun, et me tegelikult saame end mõtte- ja tahtejõu, liikumise ja õige toitumisega tervendada, pooldan ma neid viimaseid. Aga ma palun, ärge võtke minu arvamust mingisuguse jumaliku õpetuse, vaid lihtsalt minu isikliku arvamusena.

Kas/kuidas kõneled endaga, kui tunned, et pole piisavalt hästi hakkama saanud?

Kunagi oli minu suureks takistuseks just see, et ma heitsin endale ette, et ma pole piisav. Et ma pole piisavalt andekas, töökas, edukas või, rääkides vaimsest tervisest, et ma pole piisavalt kiiresti tervenenud. Kui sa üks hetk aga endale pähe raiud, et sa oled piisav ja seda ka siis, kui sa terve päeva kookonis teki sees oled ja midagi muud ei tee, toimub suur muutus. Kui olen päevläbi kookonis, olen ma uhke, et lasen endal puhata, kui mu keha seda vajab. Kui ma nutan, siis hoopiski kiidan end, et lasen emotsioonidel välja tulla ega hoia neid enda sees. Kui ma teen joogat või mediteerin, vahet pole, et eelmisest korrast on möödas üle kuu, ütlen endale ikka, et olen tubli. Ja kui sa ka peaksid endaga vahel vihakõne pidama ja nüüd loed, et see justkui “vale” on, jumala eest, ära karista end! Sa ei tee midagi õigesti või valesti. Sa elad elu antud takistusi ja katsumusi läbi täpselt nii, nagu sa oskad.

Kuidas leida enda elu mõte?

Ära liialt otsi seda! Ma olen uskumusel, et üks põhjus, miks me siia ellu sünnime, ongi oma potentsiaali ja kutsumuse leidmine ning see ei ole miski, mis peaks olema saavutatud 18ndaks eluaastaks, mil keskkooli lõpetame. See on täiesti normaalne, kui hakkame alles 30ndades tunnetama, mida me elult reaalselt tahame. Seni aga soovitan keskenduda pisikestele asjadele ja tunda rõõmu väikestest elu aspektidest. Päikesest, sõpradest, vabadusest. Tee just seda, mis sulle praegu teha meeldib ja olgu selleks Jumal, Universum või mingi kolmas jõud, millesse usud, saada talle iga päev sõnum, et oled uuteks seiklusteks avatud. Ja kui sa julged oma teele tulnud katsumusi ja uusi pakkumisi vastu võtta ning võimalikult palju erinevaid asju proovida, siis ühel päeval su elu mõte või kutsumus sulle selgeks saab.

Kuidas hoiate kaaslasega teineteise tervist?

Anname teineteisele omaette aega, kui üks meist seda vajab. Olen kuulnud, et kaaslane solvub, kui soovid õhtul omaette olla või minna paariks päevaks kuhugi üksi. Justkui sa ei sooviks temaga koos olla. Puhta vale. Meie, inimesed, kes me nii keerukaid mõttelende oskame luua, lihtsalt vajame vahepeal üksi enda mõtetega olemist. Nii käisime me nt möödunud suvel Lauriga mõlemad mõne päeva üksi metsas ja mina võtsin ühel aastal omale isegi pea 3-nädalase reisi Balile, et olla iseendaga. Ja kui ühel meist on kehva päev, proovime me olla tavapäraselt rohkem toeks, keskmiselt rohkem poputada ja lubada asju, mida muidu võibolla ei lubaks. Abi on nii tassikesest kuumast teest kui loast süüa kuhjaga rämpstoitu.

Kui palju pere vaimse tervise teemal on toeks olnud või kui avatud oled nendega?

Ma ei ole kuigi sügavale detailidesse sel teemal oma vanematega läinud. Ei siis, kui olin omadega täiesti ummikus ega täna, kui olen läbinud suure muutuse. Ma isegi ei tea, kas nad on näinud minu vaimse tervise videot, kus päris avameelselt enda kogemusest räägin. Tunnen end kõige mugavamalt sel teemal rääkides just Lauriga, kes on mulle minu vaimse tervenemise teekonnal väga suureks toeks ja kaljuks olnud. Tema on olnud minu kõrval minu kõige raskematel hetkedel ja kuigi ta võibolla alati ei ole mind mõistnud, siis me oleme üheskoos õppinud, misasi see depressioon õigupoolest on ning kuidas sellest jagu saada.

Mida teha, kui perekond ei mõista sinu vaimse tervise olukorda?

Mine mõne valdkonna spetsialisti, nt psühholoogi juurde ja saa diagnoos. Kui sa saad öelda, et spetsialist on sinu olukorrale reaalselt mingi sildi külge pannud, ei saa keegi öelda, et sa mõtled omale muresid välja või olukorda suuremaks paisutad, kui see tegelikult on. Ja kui siis ka mõistmist ei tule, ei tasu nendega vast liialt palju jagada. Ava end inimestele, kes reaalselt huvituvad ja on valmis sind kuulama.

Millised on Sinu suhted sotsiaalmeediaga? Kas sead mingisuguseid piiranguid?

Mõni aeg tagasi ma kirusin Instagrami. Oli aeg, mil sotsiaalmeedia oli minu komistuskivi kuristikku. Jälgisin inimesi, kel tundus elus kõik nii roosiline, kes tundusid edukad, eluga rahulolevad. Võrdlesin end nendega ja vajusin aina rohkem ja rohkem negatiivsete emotsioonide valli alla.

Täna on Instagramist saanud mulle üpris suur sõber. Üks hetk mõistsin ma, et jälgin valesid inimesi, inimesi, kes mind tegelikult ju kuidagi ei inspireeri ning kelle moodi ma ka reaalsuses olla ei soovi. Võtsin omale ühe päeva ja tegin täieliku suurpuhastuse. Eemaldasin kõik kontod, kelle puhul tundsin, et mul ei ole neilt midagi õppida, ning asendasin kontode ja inimestega, kes tundusid ausad ja süstisid minusse kuidagi positiivsust. Hakkasin jälgima afirmatsioonide ja motiveerivate tsitaatidega kontosid, vegan-hipster-maailmarändureid, kelle elustiil mind paelus ja palju muud.

Nüüd on sotsiaalmeediast ja sisuloomest saanud minu põhitöö ning platvorm, kus end vabalt väljendada saan. Mul on tekkinud nii palju toredaid jälgijaid ja mulle annab tohutult innustust, kui saan kedagi positiivselt mõjutada või inspireerida, täpselt nii, nagu seda tegid eelnimetatud kontod minuga.

Sellest hoolimata ma siiski vahel piiran end sotsiaalmeediaga. Aga seda siis, kui ma tunnen, et olen üle koormatud. Siis võtan ma omale puhkuse ja teen paar päeva sotsiaalmeediast pausi. See on värskendav ja minu vaimsele tervisele ülimalt vajalik.

LAURI MÕTTED JA SOOVITUSED LÄHEDASTELE.

Kui sa oled ise elus kogenud/põdenud depressiooni ja keerelnud musta augu keerises, siis on ilmselt lihtne ka mõista inimest, kes seda hetkel kogeb. Kui sa aga oled inimene, kes ei tea mis on depressioon ja ei ole sellega isiklikul tasandil kokku puutunud, siis ei saa sa sellest ka nii hästi aru. Vähemalt minul oli nii.

Ma ei ole ise kunagi olnud depressioonis, äärmisel juhul olen olnud stressis. Ma ei ole musta auku langenud ega tundnud ennast raskelt kurvameelsena. Sestap oli mul väga-väga keeruline mõista, mis Getheliga toimub ja miks ta nii tunneb. Kuna ma ise pidin oma pea ja Getheli juhendamisel selle maailma ja olukorraga kohanema, siis ma jagaks siinkohal mõned oma mõtted depressiivse inimese lähedastele.

Ära ütle: ,, Kõik on ju hästi.’’

Jah, sul võib olla kõik hästi ja sulle võib tunduda, et teisel inimesel on ju ka tegelikult hästi. Tal on elu paigas ja pealtnäha mingeid suuri vaimseid/füüsilisi traumasid ei ole. See aga ei tähenda, et inimene ei oleks seesmiselt katki. Selle asemel, et rääkida, kui hästi tegelikult kõik on, ole lihtsalt vait ja kuula, mis teine inimene sulle räägib. Ära anna nõu ega targuta. Lihtsalt KUULA. Ja kui asi läheb käest ära, emotsionaalseks, siis lihtsalt võta ta endale kaissu ja hoia teda, paku talle turvatunnet ja lähedust.

Ära põgene.

Kõige hullem asi, mida sa saad teha inimesele, kes on mustas augus, on see, et sa jätad ta üksi. Kujuta ette olukorda, kus su lähedane on musta augu spiraalis ja liigub 300km/h allapoole. Toimub vabalangemine, sa oled ise sellest stressis ja ei saa aru, miks see toimub ja mis toimub. Tekib viha ja arusaamatus suureneb. Tundub, et lähedane justkui teeks seda tähelepanu saamise eesmärgil ja sa tahaksid ta pikalt saata, minema kõndida. Ära tee seda. Suru enda ebamugavus alla ja jää tema lähedale. Sa ei pea jooksma ja teenindama. Ole lihtsalt tema lähedal ja olemas. Jällegi, ära targuta ega proovi lohutada. Sellest ei ole abi. Lihtsalt. Ole. Olemas.

Ära tee tema üle nalja.

Isegi kui depressiivikul on helgem hetk, ära tee tema olukorra üle nalja. Isegi siis kui nalja eesmärk on lähedase tuju tõsta ja ta meelt lahutada. Laias laastus ei ole nalja tegemises midagi halba, kuid üks vale nali valel hetkel võib su lähedase lükata taas kuristiku äärele. Ole pehme, hell ja mõistev. Kui su lähedasel on helgemad hetked, siis katsu temaga rahulikult rääkida või õigemini suunata ta rääkima, et mis ta tunneb ja miks ta nii tunneb. Tehke koos n-ö detektiivitööd ja proovige läbi murda sellest rägastikust, kuhu su lähedane sattunud on. Üks hetk jõuab ta läbi rahulike vestluste järeldusele, et nii enam jätkata ei saa ja tuleb midagi muuta.

Austa tema otsuseid ja meetodeid.

Kui su lähedane tahab minna oma probleemiga arsti juurde, siis toeta teda. Kui ta tahab minna psühholoogi juurde, siis ära narri teda hulluks vms. Kui ta tahab, ma ei tea, supelda poris, siis las ta teeb seda. Ära anna tema tervenemise teel hinnanguid. Igaüks meist taastub traumadest erinevalt. See tee, mis tema valib, on ilmselgelt parim ja kõige õigem. Las ta käib mööda seda teed ja toeta teda. Märka paranemismärke ja kiida oma lähedast ka mikromillimeetriste muudatuste eest. Innusta ja kiida alati takka. Nagu öeldakse: kiida lolli ja loll teeb. See kehtib ka sellises olukorras. Üks hetk, kui su lähedane on teinud juba pisikesi samme paremuse poole, tuleb ka temal päike pilve tagant välja ja pilt läheb helgemaks.

Kahjuks võtab see aega ja sina lähedasena pead olema hästi kannatlik. Kõigest saab võitu, kui jagub toetust ja lihtsalt ise hästi palju tahta.

Pikk lugu lühidalt: ole vait, ära targuta, paku lähedust ja innisuta, kiida. Ahjaa… paku talle tegevust, meeldivat tegevust. Vii oma lähedane teatrisse, matkale, kinno, heasse kohta sööma. Paku ilusaid elamusi ja emotsioone. See aitab kergendada seda rasket koormat, mida su lähedane kannab ja aitab päikese kiiremini välja tuua. Kõige raskem ongi saada kätte need esimesed päikesekiired. Kui esimesed päikesekiired on käes, siis edasi läheb asi juba lenneldes ja iga päevaga muutub kõik paremaks.

PS: keegi ei ole endale meelega tekitanud depressiooni ja keegi ei taha ise olla mustas augus. Ära karista neid selle eest. Ole armas, mõistev ja hooliv, sest armastus päästab kõik.